Elva: Tagasi seal, kus kevadel pooleli jäin

Pärast haiguseid ja Rakke ebaõnnestumist oli stardiärevus võrreldav hooaja avasõiduga- polnud ju kindel, kuidas taastumine eelmisest rängast katsumusest on sujunud ja kusmaal on teised.

Sättisin end küll varakult Elvasse kohale, aga territooriumil ringi kosserdades ja palava ilma tõttu tavapärasest suuremat hulka pudeleid täites lendas aeg kuidagi märkamatult ning kui lõpuks riidesse sain, oli kell juba nii palju, et soojategemiseks jäi vaid mõni minut.

Kuna akadeemiliselt huvitavast eksperimendist startida kogu võistkonnaga ühest koridorist ja proovida karussellitades võimalikult kõrgele tõusta seekord siiski asja ei saanud, lükkasin oma just uue ketiga õnnistatud velo numbrijärgsest väravast sisse ja jäin stardipauku ootama.

Algus oli Elvale iseloomulik ilge hooga mööda asfaldit uhamine. Panin tähele, et seekord ei olnudki väga palju neid, kes paremalt ja vasakult mööda oleks tuhisenud ning kui esimest korda metsa vahele pöörasime tajusin, et Rakkes probleemiks olnud jõuetus oleks nagu kadunud. Äge!

Samas olin veidi pettunud, et vahepealse kolme nädalaga polnud kummid märgatavalt tühjemaks vajunud ja treppi aetud lõikudel olin ikka päris hädas- tagumine ratas lõi pidevalt tühja ja sellise põrkerattaga ei oska mina kohe kuidagi kiirelt edasi liikuda. Igaks juhuks ma mingil määral siiski töötavat süsteemi näppima ei hakanud ja kummide tühjendamisteed ei läinud, sest kruusalõikudel pidanuks suur rõhk ju eelise andma. Küllap see ka nii oli, sest kiirendustel jäin küll alati maha, aga vähemalt esimesel paarkümnel kilomeetril suutsin end siiski puntidesse tagasi sõita.

Mingi hetk see 250 koha peale sõitnud kamp pääses ikkagi putku, aga ega ka järgmisel seltskonnal väga viga polnud ja liikusime endiselt päris hea hooga edasi. Üldiselt nägi sõit välja nii, et hoidsin grupi sabast kinni, kuid tõusudel tõmbasin kõrvale, et saaks endale mugavas tempos kulgeda. Mäe harjal jõudsin küll enamvähem grupi pähe välja, aga allamäge vajus kogu rong jälle mööda ja nii ei jäänud mul muud üle, kui taas viimast vagunit oodata, sest sõideti pikas ketis ning ega keset gruppi polnud suurt kuhugi vahele hüpata.

Lõputult see pidu siiski ei kestnud ja kusagil poolel maal hakkas ümbritsev rahvas minust ka tõusudel mööda vajumama. Samas lausikul püsisin veel tuules ja 3nda TP-ni pidasin ikka vastu- seal aga tekkis poolmaratoonaritega ühinedes paras segadus ja kaotasin ka selle grupi silmist.

Tundsin, et tegelikult ongi vaja natuke rahulikumalt võtta ja taastuda- panin litaka magneesiumit sisse ja nii palju see aitas, et leidsin korraks veel päris mõnusa rütmi ning järgmistel kilomeetritel õnnestus isegi paar möödumist soortida, aga kui läks järsu tõusunuki võtmiseks enne karjääri, olid krambid platsis ja järgmised künkad pidin juba kõndima. Kuidagi õrnalt meelitades kannatas laugetel siiski veel sõita, aga kui kõige kergema käiguga aiamaa tõusust üles olin kerinud sundisid pulgaks tõmmanud jalad mind korraks ikkagi ka päris seisma jääma. Õnneks olid viimased 3km-i suuresti mäest alla ja väga palju ma sellega ei kaotanud- kõik kokku vast mingi minut või kaks, aga sinna see elu parim koht jälle jäi;)

Krampides sipeldes polnud mul oma positsioonidest aimugi ja nii enda, kui ka võistkonnakaaslaste kohad lõpuprotokollis tulid meeldiva üllatusena. Esimest korda sel hooajal edestasime meeskondlikuks eesmärgiks seatud 35ndat kohta ja ka hooaja kokkuvõttes sellele positsioonile jõudmine ei tundugi enam nii ulmeline. Ole ainult mees ja pane trennile pihta!

Tervis ise-enesest tundub korras ja Rõuge/Rakke sõidud rikkunud haigus on alistatud, aga treeningutega on tegelikult hiljaks jäädud, sest järgmised kaks nädalavahetust mööduvad samuti võistlemise tähe all ning pingutusest taastumisaeg lihtsalt ei jäta harjutamiseks aega.

Tartu Mill: Läheb nagu vaikselt paremaks

Meteroloogid ähvardasid küll kuumalainega, aga tegelikult oli ilm võistluspäeval pilves ja tuuline. Sel korral puudus mul VIP-pääse ja seega tuli autole seisukoht hankida omaenese tarkusest. Pärast mõningast teetõkete vahel tiirutamist leidsingi korraldajate kaardile märgitud parkla, aga kuna organisaatorid puudusid ja liikluskorraldusvahend keelas seal viibimise, siis tekitas see omajagu küsimusi- kas olen ikka õiges kohas? Kas parkimine on tasuta või tuleb kellelegi maksta? Kuidas territooriumit kontrolliv ametnik teab kes on võistleja ja kes niisama muidusööja?

Kerge trahvisaamise hirm küll jäi, aga aega polnud raisata ja lõpetanud numbrite kleepimise võistlusvarustusele hüppasin ujumise starti suunduvale bussile. Kuigi kuumas plekktünnis loksudes tundus mõte värskendavast emajõest üpris ahvatlev, siis reaalselt varbaga Lodjakoja juures vett katsudes oli mul ikkagi natuke kahju neist ükskikutest kangelastest, kes ilma kalipsota ujumistrassile suundusid.

Kui välja arvata tõik, et mul kulus ca pool minutit enne, kui pärast lähet stardijoonele jõudsin, siis ujumisetapist  suurt rääkida ei ole- kaasvõistlejad küll püüdsid oma kirglike kallistustega mind teelt eksitada, aga kuidagi õnnestus mul kõigist haardeist lahti rabeleda ja punaste poide vahel laveerides jõudsin eriliste viperusteta Atlantise vastaskaldal asunud vahetusalasse kohale. Aega kulus selle 1.5km-i läibimiseks 24 minutit.

Vahetusalades olin täna täielik mämmerdis- küll ei tulnud kiivri klõpats lahti, küll kukkus sokk käest jne. Kui lõpuks ratta selga sain olin kahe aasta tagusest graafikust juba mitu minutit maas. Aga mis seal ikka- plaan oligi ju eelkõige testida kui pikalt keha pärast haigust pingutada jaksab.

Ja kokkuvõttes võib öelda, et jaksas kenasti. Väntamise alguses kippus pulss küll kõrgustesse tõusma, aga ajapikku keha harjus ja sellist ärakukkumist nagu nädal tagasi Rakkes ei järgnenud- sisuliselt sõitsin mõlemad ringid samas tempos ja 1h 18min-ga olin alguses tagasi ning jaksu oli veel piisavalt, et ka terve jooksuetapp mõnusa rütmiga läbida.

Tõsi, kokkuvõttes tuli aeg küll ca pool minutit kehvem, kui eelmisel korral, aga nagu öeldud, tuleb see suuresti vahetusalades uimerdamise süüks ajada. Sisulise poole pealt olen aga nii rattas kui ka jooksus tiba nobedamaks saanud.

Eks see võtab muidugi veel natuke aega enne, kui haiguseelne seisund täielikult taastub, aga jooksuaeg 44:20 triatloni lõpetuseks näitab, et suurimast mõõnast on vast üle saadud.

Nüüd olen augus ja aru ei saa kas põhi juba paistab.

Pärast pool-tõbisena kannatamist Rõuges tuli kergendav võistluspaus- saab kuu aega rahus treenida, oujee.

Aga mida Sa siin ikka pikalt võimled, kui meie kliima üllatab pidevate vihmasahmakate ja jäise tuulega ning nendest täiesti piisab, et kurk või kõrv leiaks taas ja taas põhjuse pilli löömisega alustada. Aeroobseid trenne siiski servast tegin ja päev päevalt läks tunne nagu paremaks. Kaks suurte mahtudega nädalat sai kõigest hoolimata üle elatud, aga sellele järgnenud puhkenädal oli liiast.

Või õigemini selle viimane päev, kuna Lätimaale planeeritud kanuumatk üllatas meid non-stop sajuga. Kandsime küll kaitsekilesid ja külma nagu ei tundnud, aga esimese päeva õhtul lõi kõri jälle valusaks ja sedapuhku siis nii hullult, et järgmisel päeval oli tükk tegemist matka sihtpunkti jõudmisega kuna aerud olid muutnud nii raskeks, nii raskeks..

Kui pärast neid vintsutusi lõpuks koju jõudsin, olin terve päeva sirakil. Kuna palavikku ei olnud, siis kallerdasin järgmised kolm päeva ikkagi tööl käia ja seejärel saabunud nädalavahetuse magasin lihtsalt maha. Või vähemalt nii palju, kui kodused toimetamised seda võimaldasid.

Tegelikult oli tunne pärast pooleteist nädalast treeningpausi ikka veel sant, aga kartsin, et see ei lähegi üle, kui end uuesti liigutama ei hakka ja nii ma siis kolmapäeval sörkimisega taas alustasin. Neljapäeval tegin veel pooleteise tunnise rattatiiru ja reedel kerge soojendustrenni ning oligi Rakke etapp juba käes.

Kõhkluseid oli palju, aga esimesed 10-15km oli tunne ja ka tempo päris korralikud. Siis aga hakkas keha muutuma tuimaks ja motivatsioon pingutada kippus haihtuma. 25km-l avastasin, et pulssi enam üle 150 löögi minutis ei lähegi ja napid 5km hiljem hakkasid jalad juba vaikselt krampi kiskuma.

Mõtlesin küll, et püüaks kellegi tuules kuidagi edasi loksuda, aga 400+ vennad panid puntide kaupa mööda ja ei olnud mingit varianti, et jaksaksin neile sappa võtta. Mu ainus siht oli nüüd jõuda kuidagi TP-sse ja end tankida.

Pärast mõningast maiustamist soolaste rosinate ja banaanileivaga oligi tunne juba parem ning jätkasin teekonda. Pingutamiseks aga endiselt jaks puudus ja nii jäigi mul üle vaid vaadata, et tagant tulijatelt ikka õigel hetkel tee pealt eest ära saan.

Just siis, kui hakkas juba tunduma, et finish pole enam kaugel, asetas keegi teele veetakistuse ja niikui mu jalad selle külma sisuga kokku puutusid, tekkisid krambid, mis sundisid mu rattalt maha jalutuskäigule. Oi, kui pikk oli see kilomeeter järgmisesse teeninduspunkti, aga kõik pakutav korvas nähtud vaeva ja sealt edasi suutsin juba ilma täiendavate peatusteta ka lõpujooneni veereda.

Tulemus oli muidugi masendav- koht 534. Sellest kehvemini esinesin aastal 2010, kui ma rattatreeningutega sisuliselt veel ei tegelenud ja aastane kilometraaz jäi sinna 1000 kanti.

Koht kohaks, aga küsimusi on palju. Kaua mul siiski vastuseid oodata ei tule, sest juba nädala pärast olen Tartu Mill triatloni stardis ja siis saab vast selgemaks kas tagasilöök oli ajutise iseloomuga või olen sügavas augus ning tuleb aeg maha võtta.