Laupäeva hommikuses soojendustrennis oligi kõik veel hästi, aga pealelõunal hakkas kurk valusamaks muutuma ja õhtul tundsin lausa hirmu, kui jälle neelatamisvajadus peale tuli- nii valulik oli see lihtne protseduur. Viimases hädas proovisin veel ka rahvameditsiini ja leotasin kurku Riia palsamis, aga imet ei sündinud ning valutav kurk ajas mind öösel ikka korduvalt üles.
On ju teada, et haigena sportides on endale lihtne häda teha, aga kuna palavikutunnet mul ei olnud, siis ei tahtnud osalemisseeriat katkestada ja otsustasin kuidagi linnukese ikkagi kirja saada. Plaan oli alustada rahulikult pulsiga 155 kandis ja I ringil üle 160 mitte lasta. Tunne oli arvestades asjaolusid isegi päris hea- ainult siis, kui joogipunktis kogemata vee asemel spordijoogi võtsin tuletas põletustunne meelde, et kurk on ju haige
Hoolimata tavapärast madalamast pulsist, tulin esimeselt ringilt elu parima ajaga ja tunne oli ok, kuid lõputult maratoni eest kehva tervist siiski ei varja- edenemine muudkui langes ja 30km-l otsustasin, et läheb trenniks ära. Aga räsitud kehale oli isegi sörk sedavõrd vastumeelne, et 35km-l hakkas vasak säär krampi kiskuma ja edasine oli nagu köielkõnd- niikui jala natuke hooletult või viltu maha panin, kramp. Niipea kui natuke tempot tõstsin- kramp. Üritasin siis hästi-hästi ettevaatlikult liikuda ja kuigi meetrid edenesid väga vaevaliselt, siis päris seisma ei pidanudki jääma.
Niimoodi kangutades sörkides ja kannatades jõudsin igasugu asju mõelda- vahepeal vaatasin ka kella ja olin endiselt 3.5h graafikus, mis tähendas, et tegelikult oli vorm ikkagi päris hea olnud. Nähes aga vanalinna sillal ümber maaslamaja tilgutitega meediukuid askeldamas, jäin korraks seisma ja skännisin mõtteid oma keha kas kõik on ikka normi piires, sest mis tähtsust on ajal või kohal, kui Sa ennast kasti jooksed?
Ei olnud mul seekord mingit isu teha pikka lõpuspurti ja tegelikult trummeldas peas vaid üks mõte- kuula oma keha ja kui midagi on kahtlast, siis hoog maha. Jooksu ajal midagi erakorralist ma siiski ei tajunud ja lõpuni sain. Meetrid pakihoiuni oli aga tõsine eneseületus, kuid pidin kuivad riided selga saama ja pärast mõningast sööki-jooki läks olemine üpris kiiresti kabedamaks ning loota võib, et enesele tehtud kahju ei ole kokkuvõttes siiski liiga suur. Igatahes oli seis juba mõni aeg pärast maratoni piisavalt hea, et 10km-i jooksjate rivi lõppu ootavas bussis üle poole tunni püstijala peal vastu pidada. Ja ka kurk on täna, esmaspäeval, juba märksa parem, aga trepist allakalpsamist sooviks siiski mõnda aega vältida ;)
