Kaua tehtud kaunikene

Kui hind on kallis, siis võrreldes millega? Kui lähed jooksma oma kümnendat maratoni, siis mingist kogemusest võiks see ju kõneleda, aga kui rahvuskaaslane jookseb minu 8-aastase programmi läbi sisuliselt mõne päevaga, siis liiga palju ei maksa endale kah ette kujutama hakata ;)

Ühesõnaga sõltub kõik kontekstist ja arvestades haigustenahka läinud talve, siis mingeid erilisi ootusi ma seekordse Tallinna maratoni eel üleskruvida ei tahtnud. Pealegi olin suve veetnud pigem rattaseljas vääneldes ja nii tuli Vabariigi aastapäeval 5-tunniseks veninud Rõuge rattamaratoni läbimise järel tõdeda, et jooksukilomeetreid on 2017 aastaga koos vaid 300.

Seega tuli maratoni ettevalmistust 22. augustil alustada sisuliselt abc-st. Plaani said võetud 20-minutilised hommikusörgid, et jalad harjuksid jooksmisliigutusega ja pikemad otsad (16-28 km) iga paari-kolme päeva tagant, et nad oleks valmis ka kestma. Kiiruse parandamiseks pikkisin sisse ka mõned pulssi kõigutavad intervallid ja nii suurenes mu jooksukilometraas kahe nädalaga lausa 180 kilomeetri võrra.

Kuna vahele sai tehtud ka taastavaid rattasõite üle 300 kildi, oli tegemist päris ekstreemse treeningkavaga. Samas tervis püsis ja maratonihommikul oli tunne hea ning samm kerge. Kui välja arvata paar viimast versta, mis ronisid mäest üles ja tulid väga raskelt, oli enamik rajast puhas nauding. Alguses hoidsin end tagasi ja teiste varju, aga kuna poolmaratonijärgselt oli tunne hea ja jõudu jagus, panin enda pundil eest minema ja kangutasin omas tempos lõpuni välja.

Jõin pea igas joogipunktis, aga kaasavõetud söök jäi suuresti üle. Lutsutasin distantsi peale 4 Enerviti energiatabletti ja haarasin poolel maal teeninduspunktist ka ühe geeli. Finisheerides selgus, et treeningutel tekkinud kahtlus nagu võiks kell valetada ja näidata tegelikkusest paremat minekut, ei osutunud tõeks ning ka ametlikul rajal sain aja alla kolme tunni. Profiil oli vist päris raske ka, sest alla selle nö maagilise ajapiiri suutis raja läbida vaid 65 jooksusõpra ja seda Baltimaade suurimal jooksumaratonil. Pole paha! :)

Eks pärast sellist õnnestumist tuleb pähe igasugu hulle mõtteid nagu huvitav, kui palju ma võiks oma aega parandada, kui 500 kilomeetri asemel läbiks enne maratoni 1000 või 1500 versta. Õnneks aga sõitis täna juba argipäev sisse ja sain aru, et sel pole vahet. Liikuma pean selleks, et keha ja vaim püsiks terved ning las tulemused paranevad ise, kui nad tahavad.

Ja kui vaadata tagasi, siis vaikselt nad seda teevad niikuinii:

1. 2009 Berliin- 3:41:03 (ettevalmistus jäi kasinaks, sest suve rikkus jalkas saadud põlvevigastus)
2. 2010 Stockholm- 3:39:06 (viimane ettevalmistus läks tallatugedest tingitud säärevigastuse nahka)
3. 2010 Tallinn- 4:03:40 (eelmisel päeval läbitud rattamaraton oli jalgades ja juba 7km-l hakkas tekkima krambioht)
4. 2011 Tallinn- 3:47:06 (jooksin reielihase vigastuse ja eelnevalt põetud külmetushaiguse kiuste)
5. 2012 Tallinn- 3:21:10 (I maraton, millel suuri probleeme ei eelnenud)
6. 2013 Tallinn- 3:25:08 (kerge külmetus tuli maratonieelsel päeval kallale)
7. 2014 Tallinn- 3:14:12 (väike külmetus eelnes, aga maratonipäeval enamvähem kõik korras)
8. 2015 Tallinn- 3:11:04 (kerge külmetus röövis mõned minutid)
9. 2016 Tallinn- 3:33:17 (olin just paranenud 2-nädalasest kõrva- ja igemepõletikust)
10. 2017 Tallinn- 2:57:45 (Talve rikkus haigus, aga maratonile eelnenud 2 kuud probleemivabad)