Ega ma rattasõitude kõrvalt mingit erilist maratoniks ettevalmistust teha ei jõudnud, aga kuna üldine toonus on sel aastal hea olnud, siis eeldasin isikliku rekordi sündi ja aja 3h 15min kukkumist. Kuna aga nädal tagasi Jõulumäel oli keha veel täiesti tühi, siis alustasin rahulikult ja üritasin jooksu esimeses pooles pulssi üle 155 mitte lasta.
Kui mõned tõusunukid välja arvata, siis suures pildis õnnestuski ettenähtud piirides püsida- kulgesin mõnusalt mugavustsoonis ja veidi jäi aega isegi ümbritseva imetlemiseks. Ja kõigest hoolimata edestasin poolmaratoni vaheajas enesele seatud ajagraafikut paari minutiga.
Üks ebameeldivus siiski oli- nimelt oli mul neist magusatest geelidest isu täis saanud ja järgnevates teeninduspunktides jõin vaid vett. Ei teagi kas kütuse nappusest või lihtsalt pikast hooajast, aga ühel hetkel sain aru, et tegelikult mul polegi enam midagi juurde panna isegi, kui tahaks. Mitte et lihas väsinud oleks, aga keha oli tuim ja lugesin seda kui vihjet, et ta ei soovi seekord rohkem pingutada.
Mis seal siis ikka- mingit kohustust mul ju nahast välja pugeda ei ole ja nii ma siis hoidsingi võimalusel teiste tuulde, aga rütmimuudatustega kaasa ei läinud ning pigem tiksusin üksi omas tempos edasi.
Maraton on aga julm ala ja hoolimata rahulikust algusest muutus samm üha raskemaks ning kilomeetrid venisid aina pikemaks ja pikemaks. Eriti distantsi viimasel veerandil. Kusagil 35ndaks kilomeetriks olin maratonis täiega sees- jalad olid nagu pakud ja ainus viis edasi liikumiseks oli tuima järjekindlusega jalgu vaheldumisi üksteise ette lohistada. Tempo oli langenud sinna 4:45 kanti.
5km-i jäänud ja siit-sealt krampi kiskuvad lihased ähvardasid jalad alt tõmmata. Võtsin tempot veelgi alla ja lonksasin aeg-ajalt varem mõtetuna tundunud geelilahust. Aitas! Arvasin end teadvat, et kui 5 minutigagi kilomeetreid läbin, siis püsin ikka veel graafikus..
Omast arust edenesin isegi nati kiiremini, aga mingil seletamatul kombel kippus eesmärk ikkagi aina kaugemale libisema. 39 km-i sildi juures taipasin, et probleem on nendes täiendavas 195 meetris, mis 42 verstale järgnevad. Aiai, päris kiireks läheb ikka.. Aga kuniks jalad päris krampides ei ole, seisma ma ei jää- isegi mitte siis, kui viimane joogipudel maha kukub. Ähh, küll ma kusagilt uue saan :P
Selgus, et ma ei olnud ainus, kel joogiga probleeme, sest mõni hetk hiljem jõudsin järele tegelasele, kes unistas valjuhäälselt õllest. Mõelda vaid, läbid 40km-i ja energiat on veel nii palju, et soovid enesele täiendavat vedelikukaotust- see näitab vist tugevust?
No ja kui jõuab tema, siis saan ka mina hakkama! Ja juba ma nägingi seda koledat pruuni silda ja kuidagi sain võetud ka Kaarli tõusu. Keeranud finishisirgele taipasin, et olin teinud kas arvutusvea või vaadanud kella valesti, sest mul oli veel üle minuti aega oma eesmärgi saavutamiseks. Enam polnud kuhugi kiiret ja N45 naisteklassi võitja vastu lõppu tegema ei hakanud.
Finisheerisin vahetult end põrgatamisega Guinessi raamatusse kirjutanud Joosep Moosesi ees ja edasi oli kõik juba puhas nauding- medal kaela, soojendav kile ümber, kuivad riided selga ja vedeliku ning energiakulu taastama. Ja selleks ei olnud ilmtingimata vaja seista seal kõige pikemas sabas, mis Saku silti kandva leti ees lookles :P
Kokkuvõttes said mu enda jaoks kõik eesmärgid täidetud ja kui senise tulemuse ca 7-minutiline parandus tuli tunde poolest märksa kergemalt, kui varasemad maratonid, siis võib loota, et väike arengupotensiaal on veel seeski.
Täpsustan siiski üle, et kergem võis ju olla, aga maraton on ikkagi maraton ja täna olen tavaline puuhobune- seisan trepi kõrgemail astmel, naeratan ja tellin lifti :P
