Kuna selle aasta plaanidesse Haanja100 ei mahtunud ja Saaremaa jooksuni oli veel aega, tundus hetk soodne selle puudujäägi kõrvaldamiseks ja nii ma ennast suure hurraaga kirja paningi.
Stardijoonel seistes ei olnud tuju aga kiita, sest eelmise päeva soojendusjooksul olid säärte pealmised lihased täiesti tühjast kohast hakanud valutama ja nii hullusti, et pärast 20 minutilist sörkimist kõndisin nagu puuhobune. Valuvaigistavad geelid ja kompressioonsokid olid olemise pühapäevaks natuke paremaks teinud, aga jalgu korrasolevaks kindlasti nimetada ei saanud.
Mitte et mul oleks suuri eesmärke olnud, aga tahtsin saada tagasisidet, kuidas taastumine maratonist on sujunud, nüüd aga pidin oma pead vaevama teadmatusega kas üldse tasub lõpuni ponnistada ja tervist ohtu seada.
Aga ega ma seal pikalt mõelda ei saanud- olin ennast kuidagi esiritta nihverdanud ja kui pauk käis, tuli uhama panna, sest muidu oleks tagant tulijad mu lihtsalt jalge alla trampinud. Õnneks ei olnud jalgade olukord siiski väga hull ja jooksmist ei seganud- ausalt öeldes ei tulnud probleem võistluskiirusel meeldegi.
Jooks ise oli mõnus- ilm oli küll tuuline, aga sügise kohta soe ja nats isegi kahetsesin, et pika dressiga jooksin. Kuigi mingit särtsu mu kehas ei olnud, siis sellisel mugavustsooni piiril pulsiga 167 kannatas terve tee joosta ja tempo ning koht tulid isegi paremad, kui eeldasin.
Linnuke kirjas ja tuju hea, aga mõned päevad tuleb nüüd ikkagi jalgadele rahu anda, sest pärast kosutavat finishisuppi ei saanud ma enam hästi püsti- säärte pealmised lihased olid nii valusad, et karju appi. Arusaamatu, kuidas paar puhkepäeva sellise häda küll kaasa tõid ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar