Stardikoha pärast ma seega ei muretsenud ja minema sain umbes 500ndana. Mõttetut uimerdamist vältisin, aga pulssi püüdsin hoida tavapärasest ca 5 lööki madalamal seal 155 kandis. Jalgades oli puudu nii teravusest kui ka jõust, aga südame löögisagedus reageeris olukordadele adekvaatselt ja tunne iseenesest oli hea.
Kuna meil mõned võistkonnaliikmed olid tõbised, siis nähes 13ndal km-l Jani konkurendi küljest sinna kinni jäänud ratast lahti kangutamas sain aru, et minu koht läheb ikkagi ka ühisarvestusse kirja ja väga uimerdada ei olegi enam ilus.
Tühjast kehast siiski palju anda ei olnud. Poolel maal jõudsin küll meeskonnakaaslastele Mihklile ja Vahurile järele ning arvestades nende eelmise sõidu häid sooritusi olin veidi üllatunud, et nad mulle sappa ei võtnud, aga hoolimata aeglasest algusest mind päris lõpuni ikka ei jätkunud. Rahuliku ökosõidu asemel kujunes päev siis selliseks, et kogu kaasas olnud jook sai otsa, imesin ära veel ka 2 pakki geeli ja magneesiumit, aga viimased 10-15km-i tuli kõigele vaatamata krampides väänelda.
Seisma küll ei jäänud ja rahulikult kannatas kerida, aga eks ta mu jooksust kurnatud kehale ikka paras piin oli. Lisaks õnnestus mul täiesti süütus olukorras veel ka külg maha panna ja kui kiivriga sambla kündmine polnud probleem, siis raami vastu ära löödud põlv teeb mind eelseisva maratoni valguses päris murelikuks, sest jala sisekülg on täna inetult sinine ja astudes hell.
Aega muidugi veel on ja kergemat sorti põrutus võiks nädalaga paraneda, nii et kokkuvõttes võib vast rahule jääda. Võistkonnana saime etapilt hooaja teise tulemuse ja see kergitas meid üldises pingereas pügala võrra kõrgemale. Tõsi, eesmärgiks seatud 35ndast positsioonist tuli suu puhtaks pühkida, aga eks järgmiseks aastaks ongi vaja kuidagi sportlikku viha tekitada :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar