Eelmiste aastate eeskujul sai ka sel kevadel võetud paarinädalane puhkus, velo kasti pakitud ja lennatud veidi soojemasse klimmasse rattakilomeetreid koguma. Seekord oli laagripaigaks valitud Albufeira Portugalis.
Kui kohati kasin teekvaliteet kõrvale jätta, võib öelda, et väga mõnus kant. Suuri mägesid ei ole, aga rannikule iseloomulik tuul ja mõnekordse võimendusega Lõuna-Eesti kuppelmaastik sobivad kevadiseks treeninguks ideaalselt.
Kuna Eestimaa tali jäi sel korral taevasse, siis tegelikult olin eelnevalt juba ka kodukamaral veidi tiirutanud ja märtsis kogutud 600 versta pealt tundsin end enne laagrit päris kindlalt. Päris kiirete ja vihaste punti ei kippunud, aga Teedu taktikepp tundus jõukohane küll.
See eeldus siiski päris pädev ei olnud, sest juba esimesel tõusul tõmmati pulss punasesse ja seltskonda sattunud ainus U23 tasemel rattasportlane vangutas peast, et hullud ja jäi maha.. Selline paugutamine käis poolteist trenni ja siis järsku klõps- tempo rahunes ja edasi tundsin end juba hästi.
Või noh, kui hästi Sa end ikka tunned, kui kolmandal päeval hakkab keset trenni sadama, oled läbimärjana lühkarite väel, liigud kiirusega 8m/s ja temperatuur langeb üheksa kraadini? Kolm tundi hammaste plagistamist ja polegi midagi imestada, kui veerandil seltskonnast järgmiseks päevaks kurk valus või palavik üleval.
Mul siiski vedas ja haigeks ma ei jäänud ning sain ka kogu edasise programmi kaasa teha. Eranditult kõiki päevi alustasin 20-minutilise sörgiga ja rattakilomeetreid kogunes 11 treeningpäevaga kokku 1220. Kõige pikemal päeval sai läbitud 190 kilomeetrid- sõitsime Cabo de Sao Vicente'i, mida Euroopa edelapoolsema tipuna peeti vanasti maailma otsaks, sõime seal ühe burgeri ja sõtkusime vastutuules tuldud teed tagasi.
Ma ei olnud nii pikka maad ühe päevaga varem läbinudki ja kuigi sõidu lõpus polnud tundel viga, siis järgmise päeva trenn oli ikka megaraske- sõitsime küll vaid napid 80km-i, aga see venis nagu tatt.. Sel hetkel olin ma täiesti kindel, et ajamasin on leiutatud ja keegi parasjagu katsetab seda minu peal.
Aga olgu nende trennidega kuidasi oli, kõige väsitavam katsumus oli siiski kodutee- pakkimise ja ühisürituse tõttu saime magama südaööl ja juba 1:45 oli äratus, et sõita lennujaama. Lend Lissabonist läks aga alles 13:40 ja kuna Amsterdamis ümberistumist oodates kulus veel 4h, siis koju jõudsime alles järgmisel ööl kell 1. Eks näis, kuidas selline 24 magamatust pärast kurnavat laagrit mõjub- hetkel igatahes veel elan.. Kuidagimoodi :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar