Midagi läks katki

Kuna kevadlaager jäi sel aastal vahele, siis oli vaja mingi aseaine leida. Lõpuks tuli hea idee võtta töölt poolpuhkus ja sõita Lõuna-Eestisse treenima. Plaan oli hilisõhtutel ja hommikupoolikutel tööd pusida ning päeva valge aeg pühendada sportimisele.

Juhtus aga nii, et viimases koduses rattatrennis jäin mitmeks tunniks vihma kätte. Ise-enesest ei olnud selles midagi erilist ja ka veel järgmise päeva jooksutrennis tundus kõik normaalne, aga seejärel kammis tühjast kohast täitsa ära..

Kraadiklaas näitas küll vaid 37.1, aga tunne oli selline nagu vaevleksin mingi 40-kraadises palaviku käes. Keha oli täiesti jõuetu ja isegi istukile ajamine nõudis tõsist pingutust, mis siis veel seismisest või kuhugi kaugele sõitmisest rääkida.

Paar päeva sai sõitu lõunasse edasi lükatud, aga kuna minu veendumuse kohaselt selline kammajaa pikalt kesta ei saa, siis lõpuks sai end ikkagi maale sätitud. Paranemise asemel lisandus seal aga veel köha ja päev hiljem ka nohu. Aeg muudkui läks ja mingist trennitegemisest polnud endiselt juttugi.

Seda siis uue nädala alguseni, kui mul lõpuks lihtsalt üle viskas sellest poolkudemisest ja otsustasin, et saagu mis saab- lähen väntan paar tundi ning eks siis keha ise otsustab kas saab terveks või läheb täiesti katki ja jään korralikult haigeks.

Tuleb tõdeda, et jalad küll alguses väheke tõrkusid, aga mida aeg edasi seda paremaks olemine sadulas läks. Teisipäeva veel puhkasin igaks petteks, aga kui kolmapäeval oli tunne endiselt ok, julgesin juba 3 järjestikust trennipäeva teha.

Laupäeval väike puhkus vahele ja pühapäevane ühistrenn Tour2France seltskonnaga otsa ning sain nädalaga enda kohta igati korraliku 500 kilomeetrit kokku. Pole küll päris lõunamaalaager, aga vähemalt poole suve peale peaks selle põhjaga nüüd küll välja kündma.

Lõpetuseks ka väike stiilinäide pühapäevasest ühistrennist, millest mulle endale jääb kõige eredamalt meelde kaadritagune seik, mil suutsin ühes augus sõita puruks mõlemad kummid.. Rattal siis!