Vändata kannatasid jalad aga kohe ja nii kerisingi juba järgmisel päeval rattaga tööle. Reedel suutsin juba terve tunni sadulas püsida ja pühapäeval polnud ka 2h enam probleemiks. Kuna kõik tundus hästi, siis lisasin järgmise nädala tegemistesse ka mõned sörgid ja suurendasin rattaga tehtavaid poognaid veelgi.
Tavatoimetusi tehes millegi üle küll kurta polnud, aga erinevalt rattast oli joosta emotsionaalselt kuidagi väga ebameeldiv ja järeldasin sellest, et küllap on keha viimaste kuude vintsutustest ikkagi suht tühi veel.
Sellises seisus Paide-Türi rahvajooksule minnes mul mingeid erilisi ootuseid ei olnud ja nii mõtlesin eelmisel päeval rattaga Paidesse sõites end piisavalt ära väsitada, et pühapäeval mingit lolli soovi jooksurajal kihutada üldse tekkida ei saakski.
Aga hea mees, kes plaanibki. Kuulanud pool ööd akna taga vihisevat tuult silmitsesin laupäeva hommikul teavasse kogunenud halle pilvi ja otsustasin lõpuks ikkagi neljarattalise transpordivahendi kasuks.
Tagant järgi vaadates oli see päris tark tegu. Puhkuse pealt tulles läks küll alguses kimamiseks, aga
kuna suutsin pulssi hoida ja viimastel kilomeetritel veidike tõstagi, siis hetkeseisuga pole mul põhjust arvata, et enesele liiga oleksin teinud. Ei tahaks veel hõista, aga kui suudan ligi tund aega hoida kiirust alla nelja minuti, siis võib loota, et ka tervis hakkab vaikselt tagasi normi loksuma.
Sellega sai siis ka joon Linnajooksude sarjale nüüd alla. Koondtulemus jäi küll haiguse tõttu vahele jäänud Pärnu tõttu saamata, aga kuna 100 kilti tuli siiski kokku, on nüüd ikkagi põhjust novembrit oodata, sest vanad tossud on omadega ikka suht läbi juba ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar