Tervise säästmiseks polnud ma kaks kuud ujunud ja alkoholitarbimist pole ette tulnud pikemaltki, aga ikka õnnestus keset sooja suveilma hankida kõrvavalu, mille tekkimise varem just nende eelpool loetletud tegevuste kaela olin ajanud.
Eks siin märke oli.. Unetunde oli niigi nädalate kaupa krooniliselt nappinud, aga kui sellele lisanduvad väga pingelised hingetõmbepausita vaimset pingutust nõudvad 50-60h töönadalad, rikub see unekvaliteeti veelgi ja isegi, kui oleks aega tukkuda, kargavad silmaluugid eesseisvatele kohustustele mõeldes juba 4-5 ajal hommikul lahti ning sulgeda neid enam ei õnnestugi.
Ja kui sellises konditsioonis lõhkuda veel 10h nädalas trenni teha, siis polegi palju vaja, et keha murduks. Kahtlustan, et seekord sai i-le täpp pandud nädalavahetusel, kui järjestikuste treeningpäevade lõpetuseks valvsus kadus ja hellitatuna soojadest ilmadest jätsin puhvi kiivri alla panema ning tundide kaupa tundsin kuidas tuul kõrvus vilistas.
Koheselt ei juhtunud midagi, aga järgnevatel päevadel mõned intensiivsed trennid otsa ja neljapäevaks kammis juba täitsa ära. Kõrva ja kurguvalu ei läinud küll nii hulluks, kui eelmisel aastal, aga kaasnev jõuetus oli totaalne ja 10 päeva polnud mõtet trennitegemisele mõeldagi.
Tõbisusest tingituna jäi vahele kaks rattamaratoni. Neist esimesel, 90-kildisel katsumusel raskel Jõelähtme rajal, oli mu treeningplaanides oluline koht pidades silmas Ironmani ettevalmistust, aga kunagi ei tea, mis milleks hea on.
Sain aseainena siis paaripäevase spapuhkuse Rakeveres ja selline töömõteteta nädalavahetus mõjus nii kehale kui ka vaimule hästi. Tuju on hea ja uuesti liigutama hakates on näha, et füüsiline võimekus väga palju polegi kukkunud- 120 pulsiga sörkides on kiirus endiselt 5 minuti kanti kilomeetri kohta.
Küll aga jäi nüüd plaanitud pikad jooksupäevad tegemata ja juba mõne päeva pärast ettevõetav EV100 maratoni läbimine saab tõenäoliselt olema päris tõsine katsumus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar