Kui tavalised kontorirotid lähevad ringrajale tiirutama, on võib-olla patt seda võistluseks nimetada, aga kuna tulede kustudes tallatakse lapatsit eesmärgiga kolleegidest nobedam olla, siis võin küll siin sprodiblogis heietada ka sellest, kuidas eilne firmaüritus läks.
Osalemas oli meid 17. Formaat nägi esmalt ette tutvust rajaga, seejärel kvalifikatsiooni stardipositsioonide määramiseks ja võidusõitu sinna otsa. Kaarte oli segama saabunud sügisene õhuniiskus isiklikult ja esimesed ringid kulusid saamaks aru, kuidas libedast tagumisest rajaosast üldse tervena läbi pääseda.
Kuidagi ma aga harjusin ja nii õnnestus mul soojendusel saada kirja kiireim ring. Tõsi, edu teiste ees oli vaid mõni kümnendik. Kvalifikatsioonis parandasin oma aega veel sekundiga ja see oli piisav tagamaks parim lähe võidukihutamisele. Enesekindlus oli laes ja taevaluukide avanedes arvasin, et võit on vaid vormistamise küsimus.
Aga nagu ikka, tõi elu mu pilvedesse tõusnud ego kiirel maa peale tagasi. Esiteks oli mul probleeme kohanemisega, sest võistluseks saadud kart käitus eelmisest erinevalt. Lisaks nappis tal võrreldes teistega sirgekiirust ja minu üllatuseks võttis vihmane rada mult mõned eelised. Näiteks said raskemad sõitjad kiiremaid kurve läbida märksa hoogsamalt, sest suurema massi tõttu ei tekkinud neil külglibisemist nii vara, kui mul.
Ja nii juhtuski, et kui tõttasin kaotatud juhtpositsiooni tagasi võtma, leidsin end ootamatult hoopis kummivallist. Jõudsin küll kiirelt rajale tagasi, aga olin langenud kolmandaks. Üks ring kulus aega, et teistele järele jõuda, aga möödumiskatsed ei õnnestunud.
Kolmandal ringil teised eksisid 11 kurvis ja tundus juba, et õnnestub võtta kaks skalpi korraga, aga kui proovisin pirueti teinud kolleegi nina eest läbi lipsata, alustas ta just liikumist ja panime nokad kokku nii, et kumbki ei saanud liikuma.
Veidike nõka-nõkatamist ja kui minema pääsesime, olin õnnekombel endiselt kolmas. Kui vahe kinni sõidetud, üritasin möödumist sisekurvist. Möödumine ei olnud kaugeltki puhas, aga vähemalt tõusin teiseks:
Järgmisel korral proovisin möödumist väljast ja nii õnnestuski taas liidripositsioon sisse võtta:
Edasised ringid olid ülirasked, sest uisutamist oli kõvasti ja seitsmendasse kurvi sisenedes olin vesiliu tõttu järjekindlalt lihtsalt kelgureisija. Ei aidanud pidurdamine, keeramine, pööramise ajal kiirendamine ega midagi.
Aga kuigi kaotasin ses ühes kurvis lähimale jälitajale kõvasti aega ja vahepeal sattusid ka ringiga mahajääjad elu vürtsitama, siis õnneks tuli finishijoon ikkagi enne kätte, kui jõudsin oma positsioonist ilma jääda. Jehuu- seega jätkus kena tava, et Eesti pinnal pole ma kardivõistluses kunagi esikohata jäänud. Ei tea kaua selline õnn kesta saab :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar