Viimasel ajal on maadeldud erinevate hädadega ja kuna olude sunnil tuli võistlusnädala treeningud ära jätta, siis oli Tallinna maratoni peamine eesmärk organismi liigselt mitte kurnamist ja vältida vigastuste süvenemist.
Kuna tegu oli intervall-lähtega, siis vile kõlades erilist trügimist ei olnud ja veeresingi rahulikult oma grupi viimasena üle stardijoone. Ka esimesed tõusud õnnestus üsna kergelt ära kerida, aga grupile iseloomuliku yoyotamise tõttu tuli juba esimestel kruusalõikudel kõvasti pingutada, et mitte vahet sisse lasta ja nii see tagasihoidmine ununema kippuski.
Metsavahed oli aga mõnusad ja tõusudel tundsin ennast hästi. Pärast 20ndat km-i otsustasin miskipärast eessõitjast mööda pressida ja nii jäin 4-5 minutiks üksi vastu tuult kangutama ning see tõmbas jala täiesti kinni.
Metsateedel taastusin aga tasapisi ära ja tunne läks vaikselt paremaks. Järsku teavitas keegi aga kukkumisest ja künka taga oligi üks kaasvõistleja siruli. Nägin, et Karol oli juba seisma jäänud ja küsisin kas telefon on abi kutsumiseks olemas ning saanud jaatava vastuse, siis sõitsin edasi, sest mida me seal ikka mitmekesi teha oleks saanud..
Kui pärast finishit Karoliga uuesti rääkima juhtusin selgus, et see õnnetu kukkuja olevat seal juba mõnda aega lebanud suutmata tõusta ja palunud möödujatelt telefoni, aga mitte keegi ei peatunud. Ja nii minutite kaupa.
Minul puuduvad sügavad meditsiinialased teadmised, aga piisas vaid pilgust mõistmaks, et seal oli tegemist millegi enama, kui lihtsalt mõne muhu ja marrastusega. Naabrit on loomulikult tore edestada, aga ma tõesti loodan, et hoolimata võistlushasardist on meis kõigis säilinud piisavalt inimlikkust taipamaks, et valudes vährkreva kaaslase aitamine on olulisem, kui taamal terendav 300-s koht vms.
Ma muidugi eeldan, et kõigil neil möödasõitnud inimestel lihtsalt ei olnud mobiili kaasas, aga kandkem neid siis edaspidi ühes- see võib päästa Su enda, Su sõbra või lihtsalt toreda kaasvõistleja elu sõna otseses mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar