Start anti kerges vihmasajus ja nagu ikka, tuli esmalt linnamäest üles rühkida. Võimekuse kohta ei saanudki täpselt aru, sest tempot tuli sättida eessõitjatele vastavalt ja oligi hea- mida Sa ikka seal pika võistluse alguses end rihmaks tõmbad. Pärast mõningast üles-alla kõigutamist ja kruusateedel uhamist tekkis siiski tunne, et algus on olnud liiga kiire, sest metsateedel, kus eelmisel aastal oli kaasvõistlejatest mööda rühitud, olin seekord vastupidises olukorras ja imetlesin teiste madallendu.
Üritasingi siis veidi rahulikumalt võtta, aga sellest hoolimata hakkas 15km-k tunduma, et varsti tulevad krambid. No mida asja! Õnneks olid seekord hirmul lihtsalt suured silmad ja 20km kandis hakkas tunne nagu paremaks minema.
Ka trepimäest sain seekord uperpallitamata alla ja seda isegi hoolimata läbipaistmatuks muutunud prillidest. Neid seejärel taskusse toppides mängisin muidugi võimaluse kruusalõigul mõne grupi sabas tiksuda maha, aga mis seal ikka- niikuinii pidin varsti ratta seljast maha ronima, sest sõidu pealt ei õnnestunud kohe kuidagi üht joogipudelit kileka alla särgitaskusse toppida.
Peagi tuli kuidagi märkamatult Hansgrohe kiirenduskilomeeter ja lõpujoonel kuulsin isegi piiksu. Mõne aja pärast tuli uuesti piiksuv joon ja alles siis taipasin, et see esimene jupp, kus mina pingutasin, ei läinudki arvesse :)
Olgu-olgu, ega ma teadlikult tegelikult tempot niikuinii ei sättinud ja pigem nautisin järgnenud metsavahesid- ei saa öelda, et ma ei oleks pingutanud, aga väsimust jalgadesse väga juurde ei kuhjunud ja nii juhtuski, et kusagil 40km-i tekkis tunne, et sel maal pole ma veel kunagi nii värske olnud.
Et pingutusvõimalus raisku ei läheks, siis järgmised 10km kruusateel uhasin üksinda mitmest eeldatavalt poolmaratoonarite grupist mööda, aga pärast sellist tempotrenni olin lõputõusudeks juba täitesti sodi. Üle ma neist kuidagi siiski sain ja viimastel kilomeetritel sõtkusin pildi suht virvendama, nii et treeningut ikka täie raha eest. Ja päris meeldiv oli, kui sõidu lõpus keegi veel tuli ja tänas mind vedamise eest- aga palun, see on ju suurepärane, kui sain kellelegi kasulik olla.
Kuigi lõpus enam mingit särtsu ei olnud ja paar kohta seetõttu kaotasin, siis aeg oli üllatavalt hea ja hiljem protokolli silmitsedes vaatas sealt vastu elu parim koht- eelmise aasta eesmärk jõuda kord 300 sekka sai siis nüüd väikese hilinemisega siiski täidtud ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar