Estonian Cup alustab taas

Sel aastal on kõik siiski natuke teisiti- katuseorganisatsiooni ja etapikorraldajate erimeelsuste tõttu on meil pisikeses Eestis nüüd lausa kaks kaheksast etapist koosnevat maastikuratta sarja. Pole minu asi teada kes oli selles tülis suurem süüdlane, aga igapäevaeluga paralleele tuues ma ei pea eetiliseks tööandja juurest lahkumist ja tema väljatöötatud ärimudelit kopeerides konkurendiks asumist.

Kogu selle vägikaikaveo tagajärjel on meil nüüd olukord, kus suur hulk varem koos võistelnud harrastajaid on jagunenud järjestikustel päevadel toimuvate konkureerivate võistluste vahel ja lõpptulemusel on mõlema ürituse konkurents  hõredam ning supp lahjem, kui varasematel aastatel.

Aga aitab poliitikast. Kui ratas sai lõpuks enda tõekspidamistele vastavale stardijoonele aetud, tuli ka sõita. Kuna hooaja alguses on teadmised oma vastupidavusest alati üks suur mõistatus, siis plaanisin võtta rahulikult. Juhtus aga nii, et pidevalt lasti minust veidi eespool grupiga vahe sisse ja selle kinninõelumiseks pidin korduvalt kiirendama.

Enesetunne oli seejuures hea, aga juba 20ndal minutil tajusin, et keha on kuidagi tühi. Jõudu lihastes siiski oli ja konkurentidega võrreldes polnud seis halb ning nii sattusin veidrast tühjusetundest hoolimata pidevalt vedama. See omakorda aga väsitas ja pärast üht järjekordset pikka vahetust pandi selline litter, et jäin grupist maha täiesti üksi kangutama.

Niimoodi mõnda aega pingutades vaatasin, et pulss enam üle 150 ei taha minnagi ja see ei olnud hea märk. Ausalt öeldes kangastus juba eelmise aasta Rakke, kus vajusin 500ndast kohast taha poole, aga siis jõudsime Vooremäe suusaradadele ja keha hakkas jälle tööle. Ma ei ütleks, et ma seal väga pingutanud oleks, aga ühtlaselt kerides oli tõusude lõppedes olukord, kus selja taha vaadates ei näinud ma 100 meetri ulatuses kedagi sellest ca 30-liikmelisest grupist, kes tõuse jupp maad minust eespool alustas.

Siledale jõudes sõin ära ka ühe batooni ja sain aru, et seda oleks pidanud varem tegema. Sealt edasi oli jõud tagasi ja viimased 10 kilomoeetrit tegin üksi temposõitu- mõned küll istusid mu tuules, aga mööda ei läinud keegi. Pigem jõudsime mõnele konkurendile veel järelegi.

Koht 208 on küll mu elu parim, aga eelpool mainitud osalejate kahanemise tõttu ei ole see eelmiste aastatega tegelikult võrreldav. Kohast rohkem teeb mulle aga headmeelt asjaolu, et vaheaegade põhjal sõitsin tõusvas joones ja hoolimata pikast pingutusest ei tekkinud mul krampe ega midagi.

Võib vist lausa öelda, et nii värske tundega pole ma kunagi Estonian Cupi finishisse jõudnud ja tegelikult tahaks kangesti teada, mis on selle põhjus.. Igatahes oleks jube tore sellist tunnet kogeda rohkem, kui ainult ühel etapil ;)