Erinevalt vihmasest avaetapist oli seekord ilma päikseline ja see tegi tuju heaks. Kaasvõistlejad aga panid mu meelekindluse kohe proovile ja tuiskasid stardist sellise hooga minema, et vaid hambad ristis punnitades oli kuidagi võimalik neil sabas rippuda.
Jõudes metsavahe singlitele hoog langes ja tagant jõuti järgi ning kui mõned möödatrügijad laskumistel ette mämmerdama jäid, oligi grupi pea eest kadunud. Aga küllap see oli isegi hea, sest ma poleks ju niikuinii jaksanud sel moel lõpuni uhada.
Nimelt oli enesetunne üleüldiselt kuidagi kehvapoolne ja mul oli pidevalt probleeme tuules püsimisega, nii et erinevalt eelmisest etapist, ei saanud seekord juttugi olla vahe kinnisõitmisest või mõne grupi vedamisest.
Ma ise loodan, et põhjuseks ei ole mitte ületreening vaid asjaolu, et suviseid triatlone silmas pidades olen treeningutesse lisanud ka jooksmisi ja see teatavasti lõhub neid lihaseid, mis rattasõiduks vajalikud on.
Seega väga ei põdenud, sest uus rada oli huvitav ja tegin selle veel põnevamaks, kui 20 kilomeetrit enne lõppu oskasin poole meetri sügavuses vees piinlikult külili kukkuda. Päris omapärane oli sõita, kui vasak külg higistas ja parem külmetas;)
Ei teagi kas sellest planeerimatust jahutusest või millest, aga seekord oli mu keskmine pulss veel madalam, kui Vooremäel.. See teeb natuke murelikuks, sest nii madal pole mu pulss ühelgi varasemal etapil olnud ja ei saa öelda, et ma oleks vähem pingutanud või kuidagi kergemalt võtnud.. Eks tuleb nüüd hommikust pulssi ja muid üleväsimusele viitavaid märke jälgida ning vajadusel aeg maha võtta.
Headmeelt tegi aga asjaolu, et viimased 10 kilomeetrit kannatas keha jälle mõnusalt pingutada ja sain temposõiduks treenida ning endiselt ei mingeid krampe- väga mõnus, nii hoida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar