Sõit ise oli puhas nauding- olin Paide sprinditriatlonist kenasti taastunud ja jaksasin kruusalõikudel isegi tööd teha ning singlitel kellegi jäljes veeremine tundus lausa puhkusena. Viimastel kilometritel magasin küll ühe vasakpöörde maha ja sabas olnud punt pääses minema, aga ikkagi parandasin oma selle aasta parimat kohta 35 pügalaga.
Noja siis oligi käes TriSmile nädal. Alanud puhkuse tõttu treeninguteks eriti mahti polnud, sest erinevad mängumaad nõudsid üle vaatamist ja vanad tuttavad külastamist, aga aeg-ajalt õnnestus laps siiski kellegi hoolde jätta ning paar rahulikku treeningpäeva sain ikka kirja. Pühajärvel lõi aga reaalsus kannaga pähe, sest sellise häälestuse pealt rahvasummas ujudes tekkis juba paari minutiga tunne, et ma vist ikka ei suuda..
Aga kuhu Sa seal keset järve ikka lähed- tõmbasin lihtsalt suurest massist välja ja püüdsin mingi rahuliku rütmi leida. Olin omadega nii ametis, et unustasin ümbruse jälgimise sootuks ära ja ühel hetkel oleksin peaaegu pääsetepaadile otsa põrutanud. Paadiga ei juhtunud õnneks midagi, aga ega selline lisapoogen mingit positiivset mõju kellaseieritele avaldada ei saanud ja nii olingi pärast ujumist oma eelmise aasta graafikule kaotamas.
Võta nüüd kinni kas varasemate võistluste väsimusest või siis hoopis intensiivsete treeningute puudumisest, aga ujumise tuimus ja emotsioonitus jätkus ka rattarajal. Alles kolmandal ringil suutsin keskenduda ja sundida end pingutama. Mitte et tempo sellest tõusnud oleks, aga kiirus vähemalt ei langenud ja sellest piisas, et viimasel ringil tekiks võimalus vastutulevaid selgu imetleda.
Hoolimata puisest algusest parandasin oma rattaetapi tulemust 3.5 minutiga ja teise sama palju kärpisin ka jooksu ajast, nii et kokkuvõttes sai oma aastatagusele kloonile ikkagi koht kätte näidatud. Mitte et aega oleks vaja hirmsasti tähtsustada, aga paranev tulemus lubab loota, et allakäik pole veel alanud ja tervena elatud aastad jätkuvad;)
Aga ole kui heas vormis tahes, siis selline 4-tunnine intensiivne pingutus on kehale ikkagi kurnav. Niisama argitoimetusi tehes ei saanud sellest arugi, aga kui nädal hiljem Alutaguse Estonian Cupil jälle ratta selga ronisin, olid lihased ikka veel valusad.
Sõitu see vähemalt alguses ei seganud ja oma stardigrupis jaksasin püsida küll. Kusagil poolel maal toimus aga kustumine ja tundsin, kuidas jaks lihtsalt lõppes. Sõin ja jõin, aga keha oli tühi mis tühi ja kilomeetrid venisid nagu tatt. Viimasel 10 kildil oli mul tunne, et seisan, aga küllap oli palav ilm ja raske rada ka teisi küpsetanud, sest hoolimata vaevalisest edenemist sain ikkagi kirja elu parima koha:P
Püüan mõista, miks need TriSmile järelmõjud alati nii karmid on ja isegi ligi tunni kauem kestnud poolpikast triatlonist taastumine käis kiiremini. Kahtlustan, et põhjuseks on ikkagi jooksuetapp, sest 10km-i tundub küll lühike, aga pärast 100-kildist rattaotsa mäest alla kihutamine taob lihased ikkagi sedapalju sodiks, et nende uuesti ülesehitamine võtab paratamatult aega.
Aga kuna triatlonitele sai selleks aastaks joon alla, siis edaspidi suurendan jooksu osakaalu ja ehk õnnestub nii see haigustevaba aasta Tallinna sügisjooksul isiklikuks rekordiks vormistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar