Eelmise Estonian Cupi järgselt sai jooksu osakaalu suurendatud ja veloga jõudsin kahe nädala jooksul pööritada vaid 200km-i. Teisipäeval aga lõpetasin nädalase jooksuutsükli, kus nelja trenniga sai maha vuditud 80 kilti.
Jalad on sellistest jooksudest niikuinii sodid, aga lisaks tuli maadelda ka mitmesuguste muude muredega. Näiteks hõõrus pulsikell 28-kildisel jooksupäeval randme veits marraskile ja seetõttu otsustasin ajamõõtja järgmises trennis paremale käele tõsta. Pikkadel jooksudel on aga iga detail oluline ja kuigi kell kaalub ju vaid mõned kümned krammid, siis ometi hoidsin kätt seetõttu vist vähe teisiti ning sellest piisas, et parem õlg oleks 26-kildise jooksu järgsel hommikul nii valus, et tema taeva poole sirutamine ei tulnud enam kõne allagi.
Õnneks läks see kiirelt üle ja kui päev hiljem oli kraanikausi ummistust vaja lahti pumbata, siis ei tulnud mulle õlahäda enam meeldegi. Küll aga meenus see mulle järgmisel hommikul, kui paremasse käsivarde oli veerand-tunnisest kummimusiga vehkimisest tekkinud mingi veider närvivalu. Ja sellest ma ei saanudki enam päriselt lahti- igapäevatoimetuste juures ta küll taandus, aga neljapäeval-reedel piisas vaid veerand-tunnisest rattasõidust, kui ebameeldiv valu oli taas tagasi.
Noja kui Sul kehas on mingi häda, siis hakkab igast otsast kärisema ja nii ma ei imestanudki, kui reedel tekkis keset kuuma suve ei tea kust veel ka kurguvalu, no tere hommikust! Eks siis jälle tavapärane mesi, tee, sidrun, sooda ja laupäeva hommikuks oli kõik nagu korras ning võis selle Valgehobusemäe ikkagi üle vaadata.
Ilm oli palav ja kuna ma ei olnud oma seisundis kindel, siis võtsin alguses eriti rahulikult. Midagi hullu polnud ja pärast tunnist sõitu olin kohal 237. Juba hakkas enamvähem minema, kui sain mingi erilise takjapaela kasseti vahele ja pidin laskma mööda selle 20-se rongi, kellest just olin pika punnimisega lahti saanud.
No mis Sa teed- kulus 10-15km-i ja sainigi enamiku neist uuesti kätte. Viimased 10-15 kilti ei last ma end aga ümbritsevatest enam häirida ja sõitsin täiesti omas taktis- ei olnud jalas küll teab mis jõudu, aga ikka jube kaif on sõita, kui krampe ei ole ning suudad päris mitmel pundil eest minema panna. Protokolli järgi oli viimasel 6 kilomeetril vaid 118 ratturit must nobedamad ja see aitas mind kokkuvõttes viimastel etappidel juba harjumuspäraseks saanud kohale- sinna kusagile 180 alla.
Ühesõnaga päevaga jäin igati rahule- seisund oli kahtlane ja eelmisel aastal kaotasin pärast sarnast jooksutsüklit rattasõidus pea 50 kohta, aga seekord sellist ärakukkumist ei toimunud. Kindlasti oli selles oma osa ka õigesti ajastatud puhkenädalal, mis aitas lõpuks ometi TriSmile kurnatusest väja tulla. Oma tegin ära ja võistkonna arvestuses püsib Kulgur Team endiselt väikese varugagi 25 parema seas ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar