Tegelikult oli plaan pühapäeval spordiga mitte tegeleda ja minna hoopis sõbra lapse sünnipäevale. Sellest johtuvalt lõhkusin laupäeval veel ujuda ja muude ringitrampimistega väsitasin ennast päris ära. Õhtul aga Eestimaa südames elavat vanaema külastades selgus, et mu enda järeltulija on omale mingi tõve külge haakinud ja nii tast mingit pidulist ei saanudki.
Kuna aga kõiges leidub ka midagi head, siis otsustasin juhust kasutada ja panin end sealsamas toimuvale Paide-Türi rahvajooksule kirja. Pilet tundus küll kallivõitu, aga mina nimetan seda ilma garantiiks- nimelt veerand tundi enne starti regades võis täiesti kindel olla, et jooksutingimused saavad olema head ;)
Ja ära Sa märgi- polnud seal tegemist sugugi mingi pisikese külavõistlusega, osalejaid oli pea 900. Mu rinnanumber viitas küll viimasele stardipositsioonile, aga kuna stardigruppe polnud moodustatud, siis arvestades enda võimekust võtsin koha sisse kusagil esimese veerandi lõpus.
Eks ma vist veidi tagasihoidlik olin, aga ega ette poole poleks mahtunud ka, sest stardist minnes jäi mulje, et esirea olid hõivanud inimesed, kelle võimekus on 6 min/km vms. Mitte et see mind nii pika võistluse puhul häiriks, aga lihtsalt huvitav teada, mis sellise inimese peas toimub- lihtsalt meeldib, kui ollakse kümnetel inimestel jalus? Vaba maa ja eks igaüks ise teab, kuidas elab, aga kõrvaltvaatajana tekib lihtsalt hirm inimelude pärast, kui juba esimese kilomeetri lõpus hingeldatakse nii hullult, et ümberkaudsed ei kuule enam oma jooksu sammegi.
Aga aitab targutamisest, sest lõpuks leiab igaüks niikuinii oma õige koha. Minul juhtus see Reopalus, kui jõudsin gruppi, kellel ma enam eest minema ei saanud. Kuni Kirna mäeni lonksid nad mu taga ja siis ma sain aru, et siin ikka võisteldakse. Keegi ees tööd enam teha ei tahtnud, aga kui kiirendati, siis püüti see kohe kinni ja nii see passimine seal käis- täitsa põnev oli.
Kusagil 5 kilti enne lõppu õnnestus kellelgi grupp ikkagi ribadeks tõmmata- no ma mingi kilomeetri kannatasin põhiagitaatori taga, siis aga vaatasin, et nii ikka hästi ei jaksa ja võtsin grammi hoogu maha. Kuigi keha maratonist veel päris taastunud ei ole, siis tegelikult sain lõpuni päris hea tundega joosta ja aegki tuli nats nobedam, kui eelmisel korral.
Finishis sain Tanel Padarilt südamekujulise medali kaela, õnnetus veel vanade sõpradega juttugi puhuda ja suppi süüa, nii et kokkuvõttes oli jälle üks tore spordipäev. Nüüd veel Saaremaa kolme päeva jooks minna ja saab koti peale puhkama ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar