Kuna palavikku pole nädal aega olnud ja linnajooksude sarja tossude väljalunastamiseks oli maratoni läbimine hädavajalik, siis ega ma erilist varianti mitte osalemiseks ei näinud. Küsimus oli vaid selles, kuidas teha seda tervist oluliselt kahjustamata.
Tänu lühildasele rakumälule pidin aga alustama algtõdedest, sest paarinädalase põdemise ja voodis vähkremisega oli keha jooksuoskuse täielikult minetanud. Ree peale saamiseks osalesin laupäeval nädistreeningul, kus Pärnust saabunud Coger näitas ette ja mina püüdsin ta liigutusi hoolsalt järele matkida. Paarikümne minutiga olid sammud selged ja julgesin juba ka 3x25s kiirendusigi proovida. Üldjoontes tundus kõik hästi.
Pühapäevane kergelt pilves ja kuiv ilm tundus maratoniks igati sobilik. Kerge hommikusöök sisse, väike bussiseiklus vahele ja olingi stardikoridoris koha sisse võtnud. Riskide minimeerimiseks veel ka vatitropid kõrva ja kusagilt läbi udu kõlaski stardipauk. Alguses oli plaan hoida pulss targu madalal (alla 150) ja esimesed 6-7 kilti oli tunne väga hea ning püsisin lausa 3:15 graafikus.
Sellega aga pidu ka lõppes, sest kusagil kaheksanda verstaposti juures hakkas mul külm. Kuna õhk oli tegelikult soe, siis sai see tähendada vaid üht- keha energiavarud olid juba lõppemas. Ja minna jäi veel oi kui palju.
Ennetamaks suuremat energiakriisi, nosisin edaspidi usinasti geele ja jõin igas teeninduspunktis. Kui 22 kilomeetrit sai läbitud, vaatasin kella- olin sinna jõudnud täpselt sama ajaga, kui viimases trennis. Ainuke erinevus, et 26. augustil tundus keskmine pulss 138 sellise tempo jaoks kahtlaselt kõrgena. Nüüd aga 11 lööki suuremat näitu silmitsedes jäi mulle arusaamatuks, mille üle ma tookord küll nurisesin.
Kuna sellises seisus mul midagi püüda ega tõestada ei olnud, siis üritasin säilitada külma pead ja võtta rahulikult. Kui liigesed jäid kangeks, ei sundinud end pingutama. Kui lihased hakkasid juba 30 kildil tõmblema ja jalad tahtsid alt kaduda, kärpisin hoogu.
Kõigist nendest järeleandmistest hoolimata oli tegemist ühe mu elu raskeima maratoniga. Kui muidu läheb keeruliseks viimasel seitsmel kildil, siis sel korral algas kannatamine juba 14 kilomeetrit enne lõppu ja sealt edasi sai mu ainsaks eesmärgiks mitte kõndida.
Nii ma siis asetasin jalgu järjekindlalt teineteise ette ja rühkisin samm sammult finishile lähemale. Seejuures olin andnud endale lubaduse, et ei mingit kiirendamist ega tempo lisamist viimastel kilomeetritel, ei mingisugust spurtimist lõpusirgel. Ja nii ei olnud üldse probleemi ka kaht viimast sammu astuda, et mu kõrval pikalt pingutanud naisterahvas enda ees üle lõpujoone lubada.
Allolevalt graafikult on selgelt näha kuidas ma sel aastal üldse ei kestnud ja tempo kogu distantsi vältel järjepidvalt langes. Muidugi ma teadsin, et keha on kurnatud, aga nii suur äravajumine tuli ikkagi üllatusena, sest olgem ausad- ka võrdluseks olev eelmise aasta graafik sai ju kerge haiguse pealt tekitatud, aga ometigi näeb ta märksa parem välja.
Aga olgugi, et rajal oli väga raske, siis järelmõjud on ikkagi positiivsed. Tervis ei ole halvenenud, pigem on olemine nüüd parem. Ja ma ei tea kas olen tänu võlgu topelt (suusa)sokkidele või aeglasemale tempole, aga esimest korda ei kaotanud ma maratonil ühtegi varbaküünt. Veelgi enam- isegi ainumastki villi ei tekkinud mu jalalabadele. Ma isegi ei usuks, et nii võimalik, kui poleks omal nahal kogenud ;)
Igatahes on nüüd aega end ravida ja loodetavasti saan mõne aja pärast end taas liigutama hakata, sest hädasti oleks vaja Paidest või Saaremaalt kinnitust, et ma tegelikult ikka ei ole veel nii vana ja väeti, et üldse joosta ei jaksa.
haaa- haaa, või Coger näitas ette...:). Igatahes oli hea maraton. Sinu tõbine olukord ja vaid 8- mindine vahe tekitasid minus optimistliku väärarusaama, et mul läks väga hästi:).
VastaKustutaAga eks vaatab, mis järgmisel aastal saama hakkab.
Sul läkski väga hästi- jooksid ju kiiremini, kui kunagi varem. Ma olen alati väga rahul, kui ennast minevikust võita suudan- teised mind väga ei huvitagi ;)
VastaKustuta