Kui seljahäda alistatud, sain nädalakese end liigutada- kergelt ujuda ja mõned korrad sörkida ning oligi juba aega suunduda Kubijale suusatamise minilaagrisse.
Kuna põhja sellest talvest ju märkimisväärselt pole, siis mitmekülgseid intensiivsete lõikudega treeninguid polnud mõtet planeerida. Eesmärk oli rahulikult ja aeroobselt lihtsalt sõita ja sõita ja sõita, et süda ning veresoonkond harjuksid taas liigutama.
Eks Haanjas sesmõttes on muidugi raske atra seada, et mõni tõus ikka teele satub ja need ajavad pulsi kohati üpriski kõrgeks. Kokku sai nelja päevaga suuskadel läbitud 95 kilomeetrit ja 1400 tõusumeetrit ning kõigi treeningute keskmine pulss tuli 133 löögi tuuri.
Varasemate aastatega võrreldes ei olnud neis numbrites midagi erilist, pigem tundus see mulle säästva koormusena, aga võta näpust. Kolm päeva pärast laagrit tõmbas kurgu ikkagi valusaks, tekkis nohu ja nädalane treeningpaus oli taas tõsiasi.
Tean, et pole vahet kes või mis Sa olid, loeb vaid see, kes oled täna.. Kas tõesti panin jälle üle? Pole vist mõtet küsida küsimusi, mille vastust ma tean.. Oijah, tuleb lõvikonservid maha matta ja veel väiksemate sammudega astuda. Nooh- proovime!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar