Uni oli olnud suht rahutu. Ei teagi kas päeval magamisest või murest oma kõrva pärast, aga vähkresin pool ööd linade vahel nii kuidas jaksasin. Uni hakkas tulema alles hommikul, aga siis polnud enam midagi mõelda- 8:30 oli atuo maja ees ja nii see teekond Alutagusele algas.
Kuigi kogu sõidu sadas midagi lume ja lörtsi vahepealset ning taevas oli silmapiirini hall, siis meeldiva üllatusena võttis autoparkla meid vastu täiesti kuiva asfaldiga. Näha oli, et kõvakatte lõppedes on metsavahe kruusateed täiesti vettinud ja ligased, aga vähemalt starti saime puhaste riietega.
Kõht oli veel autos nositud kaeraküpsistest punnis, aga panin igaks juhuks ka ühe energiatableti keele alla ja kõlaski stardipauk. Oma olematu vormi ja jukerdava tervise pealt oli mu põhiline plaan hoida end tagasi ning esimesed 10km-i see nagu õnnestuski.
Või vähemalt nii ma arvasin. Kulgesin seal mööda üles-alla loksutavaid singleid, ilm oli mõnualt jahe, higistama ei võtnud ja jooki ei kulunud ning ja elu tundus kui lill. Teise veerandi alguses aga selgus, et isegi see tagasihoidlik tempo on liiast, sest ratas keeldus veeremast, pulss eriti üle 150 ei tõusnud ja eessõitjad kadusid vaikselt, aga kindlalt kaugusesse.
Nii ma seal siis tiksusin üksi omas tempos kuni millalgi pärast vahefinishit jõudsin turbalõigule. Olin juba mitu head minutit kellegi kummimustris sõitnud, kui tabasin end mõttelt, et kuidagi kerge on.. Vaatasin pulsikella ja see näitas 147. Kamoon- kordki elus võiks ju pingutada ja nii ma tast mööda pressisingi.
Ei läinudki kaua, kui jõudsin juba järgmiste ratturite sabale. Avastasin, et tänu külmunud põhjale kannavad mülkad mind ka põhitrajektoori kõrval ja nii sain tasapisi oma positsiooni veelgi parandada. Turvas lõppes ära, aga konkurendid jätkasid selg ees vastutulemist ka kiviklibul. Mitte et ma ilgelt juurde oleks pannud, aga ju siis teised olid alguses vähe üle tõmmanud.
Mingi hetk viskasin kummiga hätta jäänud tiimikaaslasele Janile käsipumba ja siis sain aru, et hoolimata oma kolmanda varumehe rollist, lähevad tänu puudujatele minu punktid seekord ikkagi arvesse. Ega selle teadmisega midagi suurt siiski peale polnud hakata, sest mingit lisapowerit ma jalast enam ei leidnud ja kuigi protokoll näitas, et raja teises pooles tegin üle 50 möödumise, siis ega 183. kohas tulemussportlaste jaoks midagi kõneväärset pole.
Aga minu enda jaoks oli.. Mitte tulemusel, aga elamusel. Ma mäletan küll väga hästi kuidas ma ühes oma 2015a postituses ei pidanud endise katuseorganisatsiooni kopeerimist eetiliseks, aga vähemalt selle ühe etapi põhjal on mul hea meel, et nii läks..
Mitte, et mu põhimõtted muutunud oleks, aga kuna minu viimaste kogemuste põhjal oli Estonain Cup muutunud grupisõiduks kruusateedel ja see ei olnud kohe üldse minu rida. Selle kontrastina oli MTBEsti trass hoopis teistsgune ja kulges sisuliselt kogu pikkuses raskel maastikul. Eriti meeldis mulle asjaolu, et pärast tõuse ei pidanud ma kruusalõike üksi kangutades ootama millal grupp mind alla neelab. Polnud lihtsalt ei kruusalõike ega ka gruppe ja kõigi vändapööretega tuli ise hakkama saada.
Kõik on muidugi maitse asi, aga vähemalt avapaugu põhjal mulle tundub, et tiim on hooajaks hea sarja valinud- eks näis kas sama vaimustus jäktub ka järgnevatel etappidel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar