Kõik olnuks kena, aga võistlusnädala keskpaigaks olin täiesti töss. Kahtlustan, et põhjus oli laupäevases trennis, kuhu läksin vaid ühe pudeliga. Arvasin, et rahulik sõit ja palju ma ikka selle mõne tunniga joon, aga ilm oli Eesti kevade kohta harukordselt soe ning vesi oli mul juba poole trenni pealt otsas.
Seega mingi tund aega vähkresin vedelikupuuduses ja õhtul oli suht niru olla. Pühapäeva puhkasin, aga esmaspäeval joostes tunne ikka raske. Kusjuures teisipäevaste intervallide ajal tundus, et olemine paraneb, aga kolmapäeval käis klõps- keset rahulikku sõitu lihtsalt jõud kadus ja järgmisel päeval oli isegi ühe korrusevahe tõusmine mööda treppe vaevaline.
Vähe sellest, et mul ei õnnestunud end sealt august õigeks ajaks välja puhata, tuleb natuke jälle rääkida ka remondijuttu. Mul oli nimelt plaan pärast Mulgit kinnikiilunud pidureid veits puhastada ja pikalt vett täis olnud amort lõpuks lahti võtta, aga päevad kadusid käest ning meenus see kõik mulle alles võistluseelsel õhtul.
Siis aga olin töönädalast juba kurnatud ja jaksu jagus vaid kassetivahetuseks, aga seegi läks lörri. Uus kassett pidanuks olema identne vanaga, aga ketiga ta sõbraks ei saanud, nii et ju tuleb nad siis ikka mõlemad korraga vahetada. Aga see on pisiasi- suurem mure tekkis siis, kui proovisõitu tehes esikäikar pooleks läks.. Toho pime, kas sarnaselt autole hakkab ka ratas mingist vanusest alates igast otsast lagunema ja raha neelama? Esikäikar ei maksa küll palju, aga reede õhtul kell 9 pole seda kusagilt võtta.. Liiati veel siis, kui täitsamehed sõidavad kõik eest ühega ;)
Korraks isegi mõtlesin, et kuna füüsis ka nii niru, siis äkki ei peaks üldse minema, aga kui kuidagi õnnestus kett keskmise hammaka peale pidama saada, siis otsustasin raja matkatempos ikkagi läbi sõita. Sai ju suure vaevaga end just põhidistantsilt ümber XXL-le vormistatud ja triatlonit silmas pidades on mul just selliseid pikki trenne tarvis.
Eks rajal see esikäiguvahetuse puudumine tiba ikka segas- laskumistel polnud väntamisest kasu ja lasin tirri ning mõningaid tõuse tuli ikka rämeda jõuga kangutada, aga tõenäoliselt poleks mind seekord ükski ratas aidanud. Sarnaselt Alutagusele sõitsin taas piirajaga, aga seekord oli latt veel madalama pulsi juurde sätitud. Sisuliselt ei suutnud ma raja esimesel kolmandikul pulssi üle 140 ajada ja rahvas kadus eest.
Kusagil 40-minutilise sõitmise järel vaatasin pikemal sirgel tagasi ja ei näinud kedagi. Hiljem protokollist selgus, et kusagil seal need 15 inimest ikkagi olid, aga hoolimata sellest, et tiksusin viimaste hulgas, tegi ikkagi headmeelt asjaolu, et krampe polnud taas kusagil.
Ja mida aeg edasi, seda paremini hakkasin ennast tundma ja sain vaikselt juurde panna. Viimased 20 kilomeetrit kannatas keha juba päris korralikult pingutada ning ka koht vaikselt paranes. Midagi hiilgavat ei olnud, aga ma ei peagi praegu veel vormis olema. Üldiselt sain kinnituse, et liikumissuund on õige, aga mõistust ei tohi kaotada ja trenni tuleb ikka kahe pudeliga minna.
Kuna sellega said mu kolm maastikusõitu asendusliikmena läbi, siis ei ole kindel, kas järgmisele etapile üldse osalen. Aga kuna sinna on veel aega, siis väga sellele ei mõtle- 3 nädalat on vahepeal nüüd kindlasti aega puhata ja atra seada.
Graaf: Võrdlus Janiga. Alguses hävisin rämedalt ja lõpuks jäigi vahe selliseks
nagu ta esimese kolmandikuga sisse sõideti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar