Mõnipäev kisub kohe kõik kiiva.. Või siis veab hullupööra- saa nüüd siia aru kuspool see tõde on.
Hommikul rattaga tööle jõudes sundis üks väljuv auto garaaziukse avanema ja just õigel hetkel, et saaksin kaardiga ukse ees vehkimata enne algavat vihmasabinat parkimismajja siseneda. Ratast lukustades avastasin, et olen rahakoti koju unustanud, aga kontorisse ma siiski pääsesin, sest üks paremini varustatud kolleeg juhtus parasjagu ukse juures olema.
Õhtu saabudes vihm enam õnnemängudele ruumi ei jätnud ja alustas kallamist enne, kui liikumagi sain. Pikalt mul seda siiski kannatada ei tulnud, sest kodarate vahele põimunud käiguvahetaja teatas, et teekond on lõppenud. Olin päris kimbatuses, sest taskusse ununenud autovõtmed ei võimaldanud koduseid järele tellida, mahajäänud rahakoti tõttu mul transpordivahendi eest maksta polnud võimalik ja 13km rattakinga klotsidega koju klõbistada ei tundunud ka kõige ahvatlevam.
Lonkisin siis tagasi kontorisse- garaaziukse ksuitsetav kolleeg tegi oma võluliigutuse ja uksest sain sisse. Ratas sai küll pargitud, aga lahendus kojusaamiseks puudus endiselt. Õnneks loodus juhmust siiski ei salli ja nii pidi keegi tulema küsima, mis mul selle rattaga ikka täpselt juhtus, et ma vaataks tagumise käikari poole ja lõpuks ometi märkaks, et mu nö "koju ununenud" rahakott lebab ju sealsamas kõrval. Mõelda vaid- jõudnuks ma tõrgeteta koju, oleksin võinud ennast emaseks otsida, aga kasu ei midagi- lõpuks ikka kõik kaardid kinni ja järgmisel päeval nalja kui palju.
Raha paneb teadupärast aga rattad (ka jalgrattad) käima ja kuna transpordi eest maksmine polnud enam küsimus, siis esmalt ikka ratas hooldusesse ja alles siis vaataks, kuidas kingade säästmise eesmärgil paljajalu bussi peale saab. Läks aga veel paremini, sest nähes mu olukordaes viskas mehaanikmees kõik muu nurka ja lubas kõrvavahetuse kohe ära teha. Väga nunnu!
Veerand tundi hiljem selgus, et nii lill see elu nüüd ka ei ole ja tegelikult on vaja ikka uus käiguvahetaja panna. Kuna minu tasemel varuosa neil puudus, tuli leppida kallimaga. Nooh, loodetavasti see käikarisse hüpanud puuroigas ikka katab pärast selle tekkinud kulu:P
Hoolimata kõigist neist vihjetest ja tagasilöökidest ning kulutustest arvasin endiselt, et on jube hea mõte sadulasse ronida ja koju kimada. Seda kuni Kadrioru trammiteeni- keeruline öelda mida ma seal mämmerdasin, aga rööpavahele pihta ma sain ja külje ja põlve ja küünarnuki vihmamärjal asfaldil siledamaks hööveldada suutsin. Ei osanud ka möödakõndiv ema midagi vastata oma lapse küsimusele, miks see onu kukkus- hea, et selline asi ei juhtunud minu tavapärasel kojusõidu ajal, sest tihedama liikluse korral oleks tagajärjed märksa kurvemad võinud olla.
Tilkuvana küll, aga koju ma lõpuks sain ja edasi oli kõik jälle ilus- Kanter teenis pronksi ja Eesti korvpalli rahvuskoondis võidu Portugali üle ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar