TriSmile111- checked

Kuna olümpiadistantsiga õnnestus eelmisel aastal hakkama saada, siis loogilise jätkuna otsustasin sel korral võtta ette tiba pikema TriSmile111 triatloni Pühajärvel. Kuna ettevalmistused polnud sujunud päris ootuspäraselt (Rõuge duuril saadud roidevigastus ei võimaldanud ujumist ja valutav põlv rattasõitu soovitud mahus harjutada), siis olin esialgu eesmärgiks seatud aja alla 4.5h maha kandnud ja lootsin lihtsalt finishisse jõuda.

Kerge see ülesanne ei tundunud, sest esmamulje võistluspaigast polnud kuigi sõbralik- nimelt saadeti mind auto parkimiseks raha otsima. Appikene, küsinud siis osaluse eest suurem summa või andnud sularahanõudest kodulehel teada, aga niimoodi ettehoiatamata tundus selline nöörimine mulle alatu. Tänasin siiski õnne, et seekord oli mul koju ununenud telefon ja mitte rahakott- muidu oleks ikka karauul olnud, sest kui parkimiskoha kusagile võpsikusse oleksin vast ikka leidnud, siis ujumisprille niisama ilusate silmade eest meesterahvale vaevalt keegi andnud oleks :)

Mõningase närveldamise järel jõudsin paarisekundilise varuga siiski oma kompsud vahetusalasse toimetada ja liikusin stardikoridori. Kuna ma kusagil ei näinud tahvlit vee temperatuuriga, siis üritasin raja-valvuritelt uurida kas kalipso on lubatud, aga mitte keegi ei osanud sellele küsimusele vastata. Kaasvõistlejate eeskujul hakkasin lõpuks kummiülkonda siiski selga ajama, aga miskipärast võttis see teisel korral palju vähem, kui aasta tagasi ja sellise mustanahalisena jõdusin ma stardini jäänud 20 minutiga end vist küll oma tubli pool kilo kergemaks higistada.

Pärast esimese laine lähet hakkasin vaikselt stardi poole liikuma, aga hilinemishirmust ajendatuna olid kolmanda grupi seeniorid läbipääsu juba blokeerinud. Kuidagi õnnestus nende vahelt siiski läbi roomata ja rannaliivale jõudsin vahetult enne stardivilet. Aeglase ujujana plaanisingi tagantpoolt startida ja sesmõttes oli kõik hästi. Pealegi oli seal olelusvõitlust vähem- eks aeg-ajalt ikka mõni eesujuja üritas mind valedele jälgedele juhatada või tagant tulija jalgu kallistada, aga otsest uputamiskavatsust keegi üles ei näidanud ja pärast kilomeetri läbimist elusana ma veest välja igatahes sain.

Esimeses vahetusalas läks mul vähe kauem, sest ma ei mõistnud, miks raja-abiline arvab, et tahan ennast paljaks võtta kuigi mul oli ju võistluskombe kalipso all ning mingit liputamisohtu ei paistnud. Jälgides teisi võistlejaid sain lõpuks aru, et ta üritab mulle selgeks teha, et kui vahetusalas on telk, siis tuleb riideid vahetada seal. Taas targem ja võisin alustada rattaga 100km-i mõõtmist.

Alguses oli tunne üllatavalt kerge ja ega ma hästi ei uskunudki seda pulsinäitu, mis kellalt vastu vaatas- see oli 10-15 lööki kõrgem, kui enesetunne arvata lubas. Kõrgest pulsist hoolimata lendas rattureid muidugi ülevalt ja ümbert mööda- võistlejate voor oli nii tihe, et olin päris hädas leidmaks kohta, kus mind ei süüdistataks tuules sõitmises. Ajapikku olukord rahunes ja hakkasin märkama igasugu detaile- näiteks, et jube tüütu on sõita, kui sääre sisekülgi kriibivad geelipakid.. Olin nad kiirustades teipinud vale koha peale ja liiga nõrgalt- mõned kilomeetrid üritasin neid vahetpidamata otseks sättida, aga kui nad juba ära hakkasid kukkuma pistsin ühe põske ja teise põue. Kodus selgus, et sinna ta ununeski :D

Esimene joogipunkt oli kusagil 15-20km peal- tüdrukud andsid topsi küll kenasti kätte, aga vedelikku oli seal põhja peal ca poolteist sentimetrit. Ma ju ei teadnud, et meie eest hoolitsetakse ringi lõpus suuri joogipudeleid jagades ja otsustasin rattaseljast mahatulekut võimalikult kaugele lükata ning jõin terve esimese ringi minimaalselt, et kaasasolevast jätkuks pikemalt. Eks sellise kuiva kurguga sõitmine maksis hiljem kätte ja janutundest ma enam lahti ei saanudki.

Kuigi ma ei olnud maanteerattaga kunagi sellise intensiivsusega nii pikalt sõitnud, siis midagi väga hullu kehaga ei juhtunudki- ega ta kerge ei olnud, sest viimaseks 15km-ks oli keegi ratta ju maa külge kinni liiminud, aga kõigest hoolimata said kõik kolm tiiru tehtud ja olin isegi veits pettunud, et vahetusalasse suunduti ilma Otepää tõusu võtmata- vähemalt minu kella mõõdetud distants oli pannud mind arvama, et mingi lisapaun kindlasti veel tehakse, aga võta näpust.

Jooksule üle minnes see kahetsus kadus muidugi hetkega, sest jalad olid ikka täitsa pakud ja vaatasin mitu korda selja taha, et ega mu rasketest sammudest asfalt pragunema pole hakanud.. Lisaks oli parema põlve kohal olev lihas sellise näoga, et hakkab kohe krampi minema.. Panin siis igaks petteks ühe magneesiumi hinge alla ja kuna natuke hakkas juba ka külmatunne tekkima, siis peatusin igas joogipunktis tankimaks 1-2 topsi vedelikupuuduse leevendamiseks ning niimoodi mugavustsoonist väljumata kannatas keha sörkida küll.

Naturaalsetel rattameestel oli aga tõenäoliselt veel raskem, sest jooksurajal parandasin oma positsiooni ca 70 pügalat ja finishiaeg 4:23:53 andis lõppkokkuvõttes koha esimese 200 hulgas. Koht kohaks, aga emotsionaalselt oli päev väga tore ja olen lõpmata tänulik inimestele, kes jaksvad selliseid üritusi läbi viia.