Aga mida Sa siin ikka pikalt võimled, kui meie kliima üllatab pidevate vihmasahmakate ja jäise tuulega ning nendest täiesti piisab, et kurk või kõrv leiaks taas ja taas põhjuse pilli löömisega alustada. Aeroobseid trenne siiski servast tegin ja päev päevalt läks tunne nagu paremaks. Kaks suurte mahtudega nädalat sai kõigest hoolimata üle elatud, aga sellele järgnenud puhkenädal oli liiast.
Või õigemini selle viimane päev, kuna Lätimaale planeeritud kanuumatk üllatas meid non-stop sajuga. Kandsime küll kaitsekilesid ja külma nagu ei tundnud, aga esimese päeva õhtul lõi kõri jälle valusaks ja sedapuhku siis nii hullult, et järgmisel päeval oli tükk tegemist matka sihtpunkti jõudmisega kuna aerud olid muutnud nii raskeks, nii raskeks..
Kui pärast neid vintsutusi lõpuks koju jõudsin, olin terve päeva sirakil. Kuna palavikku ei olnud, siis kallerdasin järgmised kolm päeva ikkagi tööl käia ja seejärel saabunud nädalavahetuse magasin lihtsalt maha. Või vähemalt nii palju, kui kodused toimetamised seda võimaldasid.
Tegelikult oli tunne pärast pooleteist nädalast treeningpausi ikka veel sant, aga kartsin, et see ei lähegi üle, kui end uuesti liigutama ei hakka ja nii ma siis kolmapäeval sörkimisega taas alustasin. Neljapäeval tegin veel pooleteise tunnise rattatiiru ja reedel kerge soojendustrenni ning oligi Rakke etapp juba käes.
Kõhkluseid oli palju, aga esimesed 10-15km oli tunne ja ka tempo päris korralikud. Siis aga hakkas keha muutuma tuimaks ja motivatsioon pingutada kippus haihtuma. 25km-l avastasin, et pulssi enam üle 150 löögi minutis ei lähegi ja napid 5km hiljem hakkasid jalad juba vaikselt krampi kiskuma.
Mõtlesin küll, et püüaks kellegi tuules kuidagi edasi loksuda, aga 400+ vennad panid puntide kaupa mööda ja ei olnud mingit varianti, et jaksaksin neile sappa võtta. Mu ainus siht oli nüüd jõuda kuidagi TP-sse ja end tankida.
Pärast mõningast maiustamist soolaste rosinate ja banaanileivaga oligi tunne juba parem ning jätkasin teekonda. Pingutamiseks aga endiselt jaks puudus ja nii jäigi mul üle vaid vaadata, et tagant tulijatelt ikka õigel hetkel tee pealt eest ära saan.
Just siis, kui hakkas juba tunduma, et finish pole enam kaugel, asetas keegi teele veetakistuse ja niikui mu jalad selle külma sisuga kokku puutusid, tekkisid krambid, mis sundisid mu rattalt maha jalutuskäigule. Oi, kui pikk oli see kilomeeter järgmisesse teeninduspunkti, aga kõik pakutav korvas nähtud vaeva ja sealt edasi suutsin juba ilma täiendavate peatusteta ka lõpujooneni veereda.
Tulemus oli muidugi masendav- koht 534. Sellest kehvemini esinesin aastal 2010, kui ma rattatreeningutega sisuliselt veel ei tegelenud ja aastane kilometraaz jäi sinna 1000 kanti.
Koht kohaks, aga küsimusi on palju. Kaua mul siiski vastuseid oodata ei tule, sest juba nädala pärast olen Tartu Mill triatloni stardis ja siis saab vast selgemaks kas tagasilöök oli ajutise iseloomuga või olen sügavas augus ning tuleb aeg maha võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar