Tartu Mill: Läheb nagu vaikselt paremaks

Meteroloogid ähvardasid küll kuumalainega, aga tegelikult oli ilm võistluspäeval pilves ja tuuline. Sel korral puudus mul VIP-pääse ja seega tuli autole seisukoht hankida omaenese tarkusest. Pärast mõningast teetõkete vahel tiirutamist leidsingi korraldajate kaardile märgitud parkla, aga kuna organisaatorid puudusid ja liikluskorraldusvahend keelas seal viibimise, siis tekitas see omajagu küsimusi- kas olen ikka õiges kohas? Kas parkimine on tasuta või tuleb kellelegi maksta? Kuidas territooriumit kontrolliv ametnik teab kes on võistleja ja kes niisama muidusööja?

Kerge trahvisaamise hirm küll jäi, aga aega polnud raisata ja lõpetanud numbrite kleepimise võistlusvarustusele hüppasin ujumise starti suunduvale bussile. Kuigi kuumas plekktünnis loksudes tundus mõte värskendavast emajõest üpris ahvatlev, siis reaalselt varbaga Lodjakoja juures vett katsudes oli mul ikkagi natuke kahju neist ükskikutest kangelastest, kes ilma kalipsota ujumistrassile suundusid.

Kui välja arvata tõik, et mul kulus ca pool minutit enne, kui pärast lähet stardijoonele jõudsin, siis ujumisetapist  suurt rääkida ei ole- kaasvõistlejad küll püüdsid oma kirglike kallistustega mind teelt eksitada, aga kuidagi õnnestus mul kõigist haardeist lahti rabeleda ja punaste poide vahel laveerides jõudsin eriliste viperusteta Atlantise vastaskaldal asunud vahetusalasse kohale. Aega kulus selle 1.5km-i läibimiseks 24 minutit.

Vahetusalades olin täna täielik mämmerdis- küll ei tulnud kiivri klõpats lahti, küll kukkus sokk käest jne. Kui lõpuks ratta selga sain olin kahe aasta tagusest graafikust juba mitu minutit maas. Aga mis seal ikka- plaan oligi ju eelkõige testida kui pikalt keha pärast haigust pingutada jaksab.

Ja kokkuvõttes võib öelda, et jaksas kenasti. Väntamise alguses kippus pulss küll kõrgustesse tõusma, aga ajapikku keha harjus ja sellist ärakukkumist nagu nädal tagasi Rakkes ei järgnenud- sisuliselt sõitsin mõlemad ringid samas tempos ja 1h 18min-ga olin alguses tagasi ning jaksu oli veel piisavalt, et ka terve jooksuetapp mõnusa rütmiga läbida.

Tõsi, kokkuvõttes tuli aeg küll ca pool minutit kehvem, kui eelmisel korral, aga nagu öeldud, tuleb see suuresti vahetusalades uimerdamise süüks ajada. Sisulise poole pealt olen aga nii rattas kui ka jooksus tiba nobedamaks saanud.

Eks see võtab muidugi veel natuke aega enne, kui haiguseelne seisund täielikult taastub, aga jooksuaeg 44:20 triatloni lõpetuseks näitab, et suurimast mõõnast on vast üle saadud.