Pärast haiguseid ja Rakke ebaõnnestumist oli stardiärevus võrreldav hooaja avasõiduga- polnud ju kindel, kuidas taastumine eelmisest rängast katsumusest on sujunud ja kusmaal on teised.
Sättisin end küll varakult Elvasse kohale, aga territooriumil ringi kosserdades ja palava ilma tõttu tavapärasest suuremat hulka pudeleid täites lendas aeg kuidagi märkamatult ning kui lõpuks riidesse sain, oli kell juba nii palju, et soojategemiseks jäi vaid mõni minut.
Kuna akadeemiliselt huvitavast eksperimendist startida kogu võistkonnaga ühest koridorist ja proovida karussellitades võimalikult kõrgele tõusta seekord siiski asja ei saanud, lükkasin oma just uue ketiga õnnistatud velo numbrijärgsest väravast sisse ja jäin stardipauku ootama.
Algus oli Elvale iseloomulik ilge hooga mööda asfaldit uhamine. Panin tähele, et seekord ei olnudki väga palju neid, kes paremalt ja vasakult mööda oleks tuhisenud ning kui esimest korda metsa vahele pöörasime tajusin, et Rakkes probleemiks olnud jõuetus oleks nagu kadunud. Äge!
Samas olin veidi pettunud, et vahepealse kolme nädalaga polnud kummid märgatavalt tühjemaks vajunud ja treppi aetud lõikudel olin ikka päris hädas- tagumine ratas lõi pidevalt tühja ja sellise põrkerattaga ei oska mina kohe kuidagi kiirelt edasi liikuda. Igaks juhuks ma mingil määral siiski töötavat süsteemi näppima ei hakanud ja kummide tühjendamisteed ei läinud, sest kruusalõikudel pidanuks suur rõhk ju eelise andma. Küllap see ka nii oli, sest kiirendustel jäin küll alati maha, aga vähemalt esimesel paarkümnel kilomeetril suutsin end siiski puntidesse tagasi sõita.
Mingi hetk see 250 koha peale sõitnud kamp pääses ikkagi putku, aga ega ka järgmisel seltskonnal väga viga polnud ja liikusime endiselt päris hea hooga edasi. Üldiselt nägi sõit välja nii, et hoidsin grupi sabast kinni, kuid tõusudel tõmbasin kõrvale, et saaks endale mugavas tempos kulgeda. Mäe harjal jõudsin küll enamvähem grupi pähe välja, aga allamäge vajus kogu rong jälle mööda ja nii ei jäänud mul muud üle, kui taas viimast vagunit oodata, sest sõideti pikas ketis ning ega keset gruppi polnud suurt kuhugi vahele hüpata.
Lõputult see pidu siiski ei kestnud ja kusagil poolel maal hakkas ümbritsev rahvas minust ka tõusudel mööda vajumama. Samas lausikul püsisin veel tuules ja 3nda TP-ni pidasin ikka vastu- seal aga tekkis poolmaratoonaritega ühinedes paras segadus ja kaotasin ka selle grupi silmist.
Tundsin, et tegelikult ongi vaja natuke rahulikumalt võtta ja taastuda- panin litaka magneesiumit sisse ja nii palju see aitas, et leidsin korraks veel päris mõnusa rütmi ning järgmistel kilomeetritel õnnestus isegi paar möödumist soortida, aga kui läks järsu tõusunuki võtmiseks enne karjääri, olid krambid platsis ja järgmised künkad pidin juba kõndima. Kuidagi õrnalt meelitades kannatas laugetel siiski veel sõita, aga kui kõige kergema käiguga aiamaa tõusust üles olin kerinud sundisid pulgaks tõmmanud jalad mind korraks ikkagi ka päris seisma jääma. Õnneks olid viimased 3km-i suuresti mäest alla ja väga palju ma sellega ei kaotanud- kõik kokku vast mingi minut või kaks, aga sinna see elu parim koht jälle jäi;)
Krampides sipeldes polnud mul oma positsioonidest aimugi ja nii enda, kui ka võistkonnakaaslaste kohad lõpuprotokollis tulid meeldiva üllatusena. Esimest korda sel hooajal edestasime meeskondlikuks eesmärgiks seatud 35ndat kohta ja ka hooaja kokkuvõttes sellele positsioonile jõudmine ei tundugi enam nii ulmeline. Ole ainult mees ja pane trennile pihta!
Tervis ise-enesest tundub korras ja Rõuge/Rakke sõidud rikkunud haigus on alistatud, aga treeningutega on tegelikult hiljaks jäädud, sest järgmised kaks nädalavahetust mööduvad samuti võistlemise tähe all ning pingutusest taastumisaeg lihtsalt ei jäta harjutamiseks aega.
Tervis ise-enesest tundub korras ja Rõuge/Rakke sõidud rikkunud haigus on alistatud, aga treeningutega on tegelikult hiljaks jäädud, sest järgmised kaks nädalavahetust mööduvad samuti võistlemise tähe all ning pingutusest taastumisaeg lihtsalt ei jäta harjutamiseks aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar