TriSmile triatlon: Duubel kaks

Kuna olin endale pähe võtnud, et tegemist on minu hooaja kõige olulisema võistlusega, siis olin eriti korralik ja sõitsin juba võistluseelsel päeval stardipaika, et stardimaterjalid aegsasti välja võtta. Kui juba tuldud sai, võtsin vastu ka pakutud pastakausi ja üritasin sinna kõrvale kuulata olulist võistlusalast teavet, aga väga hästi see ei õnnestunud, sest söögilauad olid paigutatud lavaesinejast täpselt sellisele distantsile, et kaassööjate luristamine muutis tema sõnad arusaamatuks jõminaks.

Keeruline öelda kas paari päeva eest poesabas rögiseva gripihaige ees seismisest, aga igatahes oli hingamine ööl vastu võistlust väga väga imelik. Kurk küll valus ei olnud, aga sügavalt väljaohates kippus kõik sees kuidagi kahisema.

Kuna enesetunne üldiselt oli hea, siis ei tulnud mõttessegi jätta minemata. Kõik oli ju täpselt valmis mõeldud- mis kell ärgata, millal startida, kuidas geelid rattaraamile kleepida jne. Ainus, mida ma jälle ei teadnud, oli see organiseeritud parkimise tasu, mida osavõtumaks ei katnud. Loomulikult jäi mul üks münt puudu, aga õnneks oli mul seekord ettenägelikult ka suurem kupüür kaasas ja kõik laabus.

Kuna ilm oli palav ja vesi soe, siis ujumistunked olid keelatud. Eks abivahendite puudumine tegi natuke keeruliseks endale võimetekohase stardigrupi valmise, aga oleksin pidanud ikka päris suurt lõvi unes nägema, et mõningate konnatajate eeskujul sinna 15 minuti kampa ronida. Neid ikka vajus terve esimese distantsi poole läbi võistlejatesumma ja selliste haraliste koivalöökide vahel laveerimine oli paras katsumus- ei ole veest just teab mis mõnu täismehelt jalaga ribidesse saada.

Lõpuks kaldale jõudes oli tunne päris hea, sest sellist tavapärast ujumise järgset väsimust ma ei tundnud. Aeg oli küll eelmise aasta omast minutikese kehvem, aga kuna kalipsoga maadlemine jäi vahele, siis vahetusalas teenisin selle kaotsi läinud ajanatukese mitme kordselt tagasi.

Rattaga oli plaan, et esimesel ringil pulssi üle 155 ei lase, aga kus Sa seal mägede vahel saad- kümme kilomeetrit mindud ja juba oli keskminegi sellest piirist üle. Ajapikku pääses mõistus siiski taas võimule ja edasi sai juba veidi rahulikumalt võetud.

Ei teagi kas liiga kiirest algusest või on see 100-kilomeetrisel sõidul loomulik, aga kolmas ring oli jällegi paras kangutamine, sest jalg oli tönts ja keha kange. Väike ajaparandus siiski tuli ja kui kuulsin, et mõned heas toonuses ratturid olid oma eelmise aasta ajale keeruliste tuuleolude tõttu kaotanudki, võisin lõpuks igati rahul olla.

Ja ega seal suurt midagi võtta enam polnudki- tibake kõvem pingutus ja jooksuetapp oleks rikutud. Praegultki kippus juba esimesel tõusul eelnevatel päevadel valu teinud põlve kohal mingi väike lihas krampi kiskuma, aga õnneks magneesium toimis ja vedas lõpuni välja.

Kergelt see muidugi ei tulnud. Ma ei mäletanudki, et see jooksmine nii raske on ja kõik need 10 kilomeetrit venisid nagu tatt. Viimasel kahel verstal olid akud ikka täitsa tühjad ja mõeldes palavale ilmale tundus hea mõte lõpuponnistus ära jätta ning lihtsalt tulemus kirja saada.

Õnneks ei olnud lõpus enam kedagi püüda ka ja ees ning taga laiutas tühimik. Ja raskustest hoolimata sai jooksust ikkagi mu päeva säravaim tulemus, sest kui kokkuvõttes olin 155-s, siis sellel alal mahtusin lausa 50 parema sekka. Ratta ja ujumise kohad siis vastavalt 200 ja 275.

Kuum ilm on alati risk, aga protokollist on näha, et katkestajaid oli vähe ja ma paneks selle suuresti korralduse süüks- mul kulus selle 4h18min kestnud võistluse läbimiseks ca 4l vedelikku, aga ma ei pidanud kordagi tundma janu, sest toitlustuspunkte oli piisava tihedusega, teenindajad andsid joogid ilusti kätte ja pudelid sobisid rattahoidjasse. Sellisel viisil sportida on lausa lust ;)