Otepää ja mudakonn

Eks inimene harjub kõigega ja keset kuumalainet sellist laussadu, millega Otepää meid tervitas, küll oodata ei osanud. Soojendussõit ei tulnud meeldegi- saaks vaid kuidagi räästa all riided selga ja stardijoonele seisma. Käiks see pauk juba ära, ehk liigutades hakkab veidikenegi soojem.

Kuna pärast hooaja avasähvatust mingeid tulemusi pole, siis olin ilma jäänud ka privileegist eest poolt startida ja alustada tuli koos 500+ grupiga. Alguses oli päris põnev aeglasemate vahel laveerida, aga üsna pea sai selgeks, et igale poole ikka ei maksa oma nina toppida, sest juba esimesel mudalõigul vänderdati lenksud risti ja põõsas ma olingi.

Midagi hullu ei juhtunud ja paar kriimustust teekonna jätkumist takistada ei suutnud. Üldiselt oli tunne hea- jõudu jagus ja endalegi üllatuseks suutsin ka libedatel lõikudel ratastel püsida. Küll aga olin veidi hädas kiirete kurvidega ja kui pärast järjekordset pikaks läinud poognat kraavipervel ukerdades jäin täpselt võistkonnakaaslase Rauli trajektoorile, siis pidi vaene mees otsasõidu vältimiseks suunduma kraavi põhja uperpallitama.

Veendunud, et eluvaim jäi meeskonnaliikmel sisse jätkasin kergete süümepiinadega teed. Kuna teadsin, et raja teine pool on raskem, üritasin end küll veidi tagasi hoida, aga sellest hoolimata lähenesin Harimäe tõusul ees liikunud pundile päris jõudsalt ja laskumise lõpuks jõudsin neile ilma suurema pingutuseta isegi järele. Metsavahel õnnestus enamik neist veel ühe kaupa ka ära noppida ja päris meeldiv oli järjekordselt kohalugejalt kuulda, et olin oma eelmise punkti 406. koha 340 vastu vahetanud.

Sellega aga lõbu ka lõppes. Esmalt avastasin, et krampide ennetamiseks mõeldud magneesium on maha jäänud. Selle kompenseerimiseks mõtlesin siis igaks petteks kaasa võetud geeli lutsutada, aga jõukatsumine korgiga õnnestus enda kasuks pöörata alles keset tõusu hetkel, mil kett kinni kiilus ja olin jälle külili. Gravitatsioon mõjus lisaks minule ka geelipaki sisule ja nii temast huumus saigi.

Ise-enesest ma mingit erilist nälga seejurues ei tundnud ja ignoreerisin ka TP-d, aga edenemine muutus järjest ja järjest vaevalisemaks. Viimased 20km-i ma sisuliselt seisin- tegin küll väntamisliigutusi, aga pilt virvendas ees ja pulss enam üles ei läinud. Pärast kodus Polari graafikut vaadates tundus olukord isegi hullem, kui Rakkes:
Esimesed 2h: Keskmine pulss 155
Järgmine tund: Keskmine pulss 150
Viimane pooltund: Keskmine pulss 140!!

Kõige selle juures kirja läinud 357 koha üle ma üldse ei nurise, aga selline ärakukkumine on ikkagi ilmselge märk sellest, et keha polnud triatlonist taastunud ja valmis kolme poole tunniseks pingutuseks. Nüüd tuleb aeg maha võtta ja et minust ka sügisel mingit elulooma oleks, siis selle nädala ma lihtsalt puhkan- söön ja magan ning tunnen end niisama mõnusalt.

Kui akud laetud, siis edasine plaan näeb ette hooaja parimat kohta Kalevipojalt ja seejärel algab juba ettevalmistus Tallinna jooksumaratoniks ;)