Pärast Kuusalut olin päris usinasti ratast sõitnud- läbinud Tartu rattaralli raja, kahe päevaga vändanud Tallinnast Viljandisse ning hakanud treeningutesse ka mõningaid kiiremaid lõike tegema. Kõik see aga väsitas ja mingit erilist särtsu ma võistluseelsel päeval jalgades ei tundnud.
Ilm Kuremaal oli jälelgi ilus ja võimaldas lausa lühikestes sõita- kohe hea kerge oli stardist minna. Tunne oli ka märksa parem, kui eelmisel etapil Kuusalus ja karistuseks sattusin kohe esimesel kruusalõigul pundi etteotsa. Suurest rõõmust, et pulss siiski on veel võimeline üle 165 tõusma jäin sinna aga liiga kauaks ja väsitasin end juba kaheksandaks kilomeetriks päris ära.
Põlluvahelõikudele jõudes tekkis mul aga kahtlus, et minu edenemine kruusalõigul ei ole mitte märk paranenud vormist, vaid seletusi tuleb otsida hoopis rehvirõhust.. Tootja on küll rehvidele rasvaselt graveerinud soovitatavaks rõhuks 2.5-4.5 atti, aga minu kehakaalu arvestades oli ka 2 atti nendel mogulitel liiklemiseks liig, mis liig- põrkusin igalt väiksemaltki mättalt mõlema rattaga õhku ja kuna vändad peksid poole ajast tühja, siis polnud mul mingit varianti ümbritsevatega sama tempot hoida ja jäin üksi.
Eks tagant tuli uut rahvast peale ja erinevates gruppides vaheldumisi tööd tehes lähenesime Laiuse tõusule. Kuna jalad väga väsinud ei tundunud, siis oli plaan tõusul ees liikuvast 15-liikmelisest grupist mööda saada, aga kuna kilomeeter enne mäefinishit hakkasid jalad juba krampi kiskuma, siis ma Laiusel enam väga ei kurvastanudki, et varem kasutuses olnud lai põllulapp oli asendatud möödumist mitte võimaldava singliga- jalad niikuinii pingutada enam ei võimaldanud.
Üles ma sealt mäest siiski sain ja laskumisega olukord natuke nagu taastus. Mingi hetk avastasin end jälle vedamas mingit pundikest, aga märgates 50 meetrit eespool liikumas võistkonnakaaslast Andrest, lasin jala sirgu- oma krampidega ma lõpuni niikuinii ei kesta ja mis valu mul neid konkurente talle järele aidata on?
Lõpp oli täpselt nagu eelmisel aastal- täiesti süütus kohas oskasin metsavahel kukkuda ja viimasel pikal tõusul kaotasin paar kohta, sest krampis jalad lihtsalt ei võimaldanud vastu hakata. Võistkonnale vajalikud punktid tõin aga ära ning kokkuvõttes jätkame eesmärgiks seatud 25ndal kohal.
Küll aga võiks keegi mulle seletada, miks juba teist aastat järjest hakkavad mind kolmandast etapist alates krambid kimbutama? Teooriaid muidugi on, aga võta Sa nüüd kinni kas on vaja puhata või tankida otsalõppenud mineraalaineid või äkki on hoopis kevadlaagri kohvijooksude mõju raugenud ning tuleks hakata hoopis hommikusi tühja kõhu sörke tegema, et keha õpiks raskelt ligipääsetavaid varusid kasutama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar