Poolpikk Valgas

Seda pole ammu juhtunud, et ma enne rahvaspordiüritust und ei saa.. Mitte et poolpikk triatlon nüüd nii hirmutav oleks, aga jalg tegi muret. Olin nimelt viimases jooksutrennis hiirelaipa imetledes astunud asfaldi servale ja nikastanud päris tõsiselt jalga. Käia küll sain, aga kas jalg ka nii pika võistluse vastu peab ja kui peab, siis mis pärast saab?

Minu muredest hoolimata saabus lõpuks ikkagi hommik ja olin kraps püsti. Laadisin pudrukuhja paaki, määrsin jalale põletikuvastast kreemi ja keerasin nina Valga suunas. Jube vara jõusdin kohale- stardini oli vist mingi poolteist tundi aega ja nii ma seal siis vahtisin rahulikult ringi, tutvusin laadal pakutavaga ning käisin igaks petteks korduvalt vetsus kuniks järsku kuulsin hoiatust, et vahetusala sulgemiseni on vaid veerand tundi aega.

Jubeda rabelemise ja strateegiliste punktide vahel edasi-tagasi jooksmisega sain kogu nodi siiski õigeaegslet vahetusalasse ning paljajalu spurt kalipso kaenlsas oli hädavajalik, et jõuda Pedeli paisjärve vastaskaldale breefingule. Tuleb tõdeda, et räägitust ei kuulnud ma mitte midagi ja kui üks kaasvõistleja poleks juhtunud mult küsima kas maale tuleb tulla piiksumasinale oma kohalolekust teatama vaid esimsel ringil, poleks ma sellest nõudest midagi teadnud ja mu võistlus oleks lõppenud tõenäoliselt disklafiga.

Aga vahest peab ka õnne  olema ja oluline info käes, tuli teha väike supelung üle järve tagasi stardipaika ning juba kõlaski pauk. Vesi oli 17.5 kraadi ja kalipsoga täiesti talutav. Hoolimata sellest, et võistlejaid oli vaid 200, siis oma koha leidmine ka suhtelsielt vabas vees ei olnud sugugi lihtne ja ikka ning jälle ristus mu trajektoor kellegi teisega ja karistavaid obadusi jagati nii paremalt kui ka vasakult.

Mulle tundus, et normaalse rütmi leidsin alles viimasel sajal meetril, aga kui veest väljudes näitas kell 37 minutit, siis olin meeldivalt üllatunud- basseinitreeningud 1.9km-i aega alla 42 minuti ei ennustanud, nii et 5 minutit nagu maast leitud. Raiskasin selle muidugi kohe vahetusalas ära, sest sokid olid kadunud ja batoonid ei tahtndu kitsasse taskusse mahtuda ning kogu selle sahmimise tulemusel unustasin kiirust näitava GPS-seadme käele kinnitada ja see veeres teadmata suunas minema..

Seega rattaga oli väga keeruline sõita, sest mul polnud oma tempost õrna aimugi enne esimese 30km-se ringi läbimist. Lisaks muutus juba esimestel kilomeetritel vasaku jala Vastus Medialis kangeks ja valulikuks ning tundus, et ta eriti koostööd teha ei taha.

Samas need olid ikkagi kõrvalised hädad, sest tegelikult ma lihtsalt ei jõua eraldisatarti sõita. Esimesel ringil nagu hoidsin end tagasi ja pulssi üle 155 ei last, aga teisel läks keeruliseks südant isegi 150 korda minutis lööma motiveerida ning kolmandal kukkus tuksesagedus vapsjee 145 peale.. Aga sellisest treeningpulsist hoolimata läks seesama algusest peale valu teinud lihas 15 kilomeetrit enne lõppu krampi ja hoog tuli veelgi maha võtta.. Sellises seisus ma küll ei kujutanud ette, mismoodi seda poolmaratoni joosta saab.

Olin rattasõidu ajal nii palju söönud, et joostes enam isu ei olnud, aga sundisin end vähemalt energiatablette lutsutama ja ma ei teagi kas tänu neile, aga krambid jooksmist ei seganud. Muidugi olin ma väsinud ja viiel korral sedasama 4.2 kilomeetrist ringi läbida oli jube tüütu, aga sain päris normaalse rütmiga joosta ja poolmaratoni aeg 1:35.5 triatloni sees tundus mulle täitsa kobe. Paras pähkel Cogrele puremiseks homsel Võidupüha maratonil;)


Tagantjärgi enam nii hull ei tundugi, aga jooksu ajal jõudsin küll korduvalt mõelda kas ma ikka tõesti tahan kõiki neid distantse topelt pikkuses läbi teha.. Krt, mis küsimus see on- muidugi tahan! :)