Suvel on tõesti päevad pikemad- kogu aeg on mingeid üritusi ja asjatoimetusi ning unetunde jääb napiks. Viimasel ööl enne Tartu Mill triatlonit üritasin natuklenegi unevõlga vähendada ja ronisin telki magama. Eeldasin täielikku privaatsust ja eraldatust, aga sattusin hoopis kellegi toidulauale, sest hommikuks olid mingid putlased mu keha täpiliseks nosinud.
Ei teagi öelda kas olin neist hammustustest deliiruimis või mis värk, aga ükskõik kui vara ma triatloni stardipaika ka ei liiguks, siis ikka läheb kiireks. 50km-i autoga pidanuks ju ometi 3h-ga tehtav olema, aga piisas vaid mõnest ehitustöödest tingitud auringist, takistavatest lintidest tavapärasele parkimisplatsile pääsemisel ja registreerimistelgi asukoha muutusest, kui juba oligi tegemist, et õigeaegselt starti liikuva bussi peale jõuda.
Sesmõttes on triatlon ikka paras pähkel pureda, et sunnib kõiki oma samme läbi mõtlema ja õpetab alati ka midagi uut- seekord näiteks sain teada, mis häda mul selle kiivriga Valgas oli. Nimelt seletas seal üks kohtunik, et ma ei tohi oma kiivrit lenksu küljes hoida, aga kui nüüd Tartus pilgul rännata lasin, siis keegi ju ei hoidnud oma kiivrit minu kombel maas. Targematega konsulteerides selgus, et lenksu peale võib kiivri asetada küll, aga rihmad peavad olema lahti. Novat, reegleid tuleb ikka hoolsamalt lugeda, muidu ei teagi miks triatleet oma kiivrit seenelise korvi kombel sarve otsa ei riputa:P
Aga natuke siis triatlonist endast ka.. Tänu lõõskavale päiksele oli vesi emajões arvatust soojem, aga 21 kraadi lubas siiski veel kalipso abi kasutada. Kui välja arvata hetkeline segadus kummalt poolt keset jõge paigutatud poist mööduda tuleb, läks ujumine rahulikult. Olin vist kogemata õigesse stardigruppi sattunud ja seetõttu oli põkkumisi kaasvõistlejatega mõnusalt vähe.
Ajaparandust tuli küll vähem, kui eeldasin, aga kuna tipud jäid oma eelmise aasta tulemustele pigem alla, siis võib arvata, et äkki võttis ka jõgi sel korral oma voolamist vähe rahulikumalt. See on ka täiesti arusaadav, sest ma ise hoiaks ka madalt profiili, kui ma sellist värvi oleks- andke andeks, aga Emajões on vee all silmi avades ikka väga keeruline saada lahti tundest, et olen miskipärast sattunud kuivkäimlas valele poole prill-lauda. Õnneks minu välimusele vee toon siiski mõju ei avaldanud ja sõbrad tundsid mu vahetusalas ikkagi ära, sest vaevalt Harles võõrale oleks taibanud banaani söömist meelde tuletada.
Viimsel hetkel suhu topitud musa veel põske punnitamas asusin rattaga teele. Tunne oli kohe algusest peale parem, kui Valgas. Mitte et ma hullult hästi edenenud oleks, aga puudus ebamugav lihasvalu ja nii oli sõitmine lausa lust- ei mingeid krampe ega muid hädasid. Puudub küll täpne ülevaade aegadest, aga jaksasin lõpuni pingutada ja oletan, et teine ring ei jäänud esimesele palju alla ning tagasiteel vastu tuult kangutades edenesin kohati pareminigi, kui mõned varasemad möödasõitjad.
Jooksuetapi kohta pole aga öelda muud, kui et finishijoonel oli tunne hea ja kerge ning jalad oleks võinud veel edasigi joosta. No mis viga nautida pingutust, kui krampe ei ole. Vara veel hõisata, aga äkki tõesti oli kasu viimastel nädalatel söögilauale lisatud Himaalaja soolast, sest peaks see ju sisaldama lademetes mineraale ja ehk leidis keha nende hulgast ka midagi sellist, millest tal puudus oli;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar