Ei teagi kas nendest veidratest putukahammustustest või millestki muust, aga paar päeva pärast Tartu Milli hakkas kehas mingi põletik võimutsema- üks lümf paistetas võideldes üles ja iga väiksemgi kriimustus või ummistus kippus mädanema minema.. Võtsin siis natukeseks aja maha ja läksin ilma rattata Pärnumaale suvepäevi veetma.
Saunatasin, matkasin rabas, minimeerisin suhkru söömise ja tarbisin erinevaid immuunsust tugevdavaid saadusi nagu mesi, sooda, kalamaksaõli, sidrun, punane päevakübar jms. Pühapäevaks oli seis juba sedapalju hea, et julgesin kahe ja poole tunnisele rattasõidule 6-kilomeetrise jooksugi otsa teha ning kõik tundus taas korras olevat.
Järgmine nädal tuli päris tihe, sest rattaga tööle ja tagasi sõites kogunes viie päevaga märkamatult 100 kilomeetrit. Lisaks sai nädala sees veel paar kilti ujutud, poolteist tundi joostud ja 55 versta pedaalitud. Reedel aga võtsin ette tempolõikudega rattasõidu Paidesse, sest pühapäevaks oli plaan sünnilinna triatlonietapi läbimise linnuke kirja saada.
Kui laupäeval jooksulõike tehes oli jalg eelmise päeva 115km-st ikka suhteliselt pehme, siis võistluse ajal see tunda ei andnud ja TriSmile'i sprindietapp sai mõnusa tundega läbitud. Korraks proovisin ka sportlane olla, kui pärast enda vedamisvahetust pandi meie väikeses grupis litter ja vahe tuli sisse. Väänlesin, mis ma seal ratta seljas väänlesin, aga ei olnud minus sellist võimsust, mis oleks võimaldanud tekkinud vahe kinni nõeluda ja kaaslased läkskid vaikselt, aga kindlalt eest ära.
Lõpuks see muidugi ei muutnud midagi, sest tagant tuli suurem punt selga ja nendega koos saime sama seltskonna ikkagi kätte, nii et jooksma läksime kõik koos. Ilm oli tuuline, aga nii lühikese võistluse lõpus erilist väsimust ei tundnud. Diivanil istudes võib ju mõte 750m ujumisest, 20km-st rattast ja 5km-st jooksust olla hirmutav, aga kui end regulaarselt liigutada, siis tuleb see kergelt ja järgmisel päeval ei saa arugi, et eile tuli pingutada;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar