Nagu sügiseti kombeks, tuli Tallinna mararatoni silmas pidades rattamahtu koomale tõmmata ja jooksu osakaalu suurendada ning kui uskuda treeningpäevikut, siis sai augustis lausa 200km-i vuditud. Pole kunagi kuu aja jooksul nii palju jooksnud ja kuna jalad olid sellest päris sodid, siis mingit erilist minekut viimasel EstonianCupil oodata ei olnud.
Arvestades, et argitoimetused käsikäes vihma vingerpussidega olid ka treeningkava segi paisanud ja näiteks teisipäevaks plaanitud arendava rattaharjutuse tegin alles neljapäeval, siis polnudki stardist minek kuigi hull. Ei mingit lihasvalu ega ebanormaalset tuimust nagu mõnel varasemal etapil.
Kusagil poolel maal küll tundsin, et paar lisapäeva taastumiseks oleks marjaks ära kulunud, aga kuigi sõit kujundes ajaliselt selle hooaja pikimaks, siis tegelikult kannatas keha pingutust päris kenasti ja ei kollitanud mind seekord ei krambid ega ka muud hädad kuni lõpuni välja.
Ma ei tea kas sellest, et olen sel etapil vähe osalenud, aga see rada meeldib mulle ja kui keegi tahab proovida maastikusõitu, siis julgen küll Jõulumäge soovitada. Kogu rada lookleb kaunite männikute all kergelt üles alla kõigutades ja ei ole siin mingeid kruusalõike ega teiste tuules lebotamist- terve tee tuleb ise mehe eest väljas olla ja vändata.
Mul endal oli seekord veel eriti põnev, sest kokkulangemiste tõttu startisin veidi tagant poolt, kui tavaliselt ja etapi teise poole sain tegeleda peamiselt möödumistega. Eks ühest küljest sellised kiirendused muidugi väsitavad, aga emotsionaalselt on ju ikka tore, kui suudad kellestki ka kiirem olla ;)
Arvestades enesetunnet, oli hooaja halvim tulemus isegi veidi üllatav. Samas meeskonnapunktid said toodud ja kuna kohal olid ka meie kõige kangemad pojad, siis saavutas Kulgur Team etapil lausa 14 positsiooni ning kokkuvõttes aitas see meid 18ndaks. Seega hooaja eelne julge eesmärk tulla 78 võistkonna arvestuses TOP25 hulka, sai kuhjaga täidetud ja usutvasti on kõik rahul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar