Suvine spordiooaeg oli sel korral üle ootuste hästi sujunud- ei mingeid haigusi, vigastusi ja muid jamasid. Hakkasin juba arvama, et kui hommikuti võimelda, korralikult toituda ja alkoholi vältida, siis tõved mind ei tülitagi, sest püsisin korduvalt jalgel ka siis, kui kõik ümberkaudsed külmetuse poolt külili käänati.
Aga uhkus on mind alati upakile ajanud ja nii ma siis teisipäeval pärastlõunal tundsingi, et hakkab kuidagi ära kammima. Just nüüd, kui Tallinna jooksumaratonini on vaid loetud päevad! Proovisin mis ma proovisin, aga ükski trikk enam ei aidanud ja kurk jäi tasapisi valusaks ning olemine muutus aina jahedamaks ja jahedamaks. Kolmapäeva hommikuks olin juba täitsa kutu- palavikku nagu polnudki, aga keha oli jõuetu ja tühipaljas püsti seisminegi tundus pingutusena.
Tarbisin kõiki kodus leiduvaid immuunsust tugevdavaid elemente sibulast terni kapsliteni ja kuigi neljapäeval oli tunne juba veidike parem, siis ei takistanud see nohu lisandumist. Kuidagi sain reedel töönädalale joone alla, pere sõitis minema ja mul oli poolteist ööpäeva enese maratonikonditsioonini viimiseks.
Esiteks magasin 10 tundi. Teiseks kehtestasin endale interneti ja televisioonikeelu ning terve laupäeva olin sunnitud omi mõtteid mõtlema. Vahelduseks jalutasin värskes õhus, üritasin mediteerida ja tegin süüa. Loobusin terveks päevaks lihast, sõin võimalikult palju puu- ja juuvilju, jõin ohtralt teed, närisin pähkleid, marju, seemneid, herneid, kakao ube jms ning õhtul üheksast tundsin, kuidas tervis hakkab tagasi tulema ning kebisin kümnest ära magama.
Hommikul kuuest ärgates olin muidugi pettunud, et kurguvalu on endiselt tunda ja nohu pole kuhugi kadunud, aga olemine oli siiski sedavõrd talutav, et panin kompsud kokku ja läksin starti. Kuna paberiga varustatud kemmergu leidmine võttis aja ära, siis sooja jõudsin teha vaid paar minutit, kerge venitus peale ja joonele.
Plaan oli esimene ring tiksuda vaikselt pulsiga kuni 150 ja enesetunde pealt otsustada, mis edasi saab. Kui aga sellise sörgi pealt tuli poolmaratoni ajaks 1:35 otsustasin tempot tõsta. Tegin seda aga liiga uljalt ja juba 6-7 kildiga olin täitsa sodi- põlve välisküljed hakkasid valutama, sammust kadus elastsus ning viimased kilomeetrid oli puhas kannatamine.
Tempo küll langes järjepidevalt, aga süda jaksas lõpuni pingutada ning teine ring tuli vaid minuti võrra aeglasem, kui esimene. Kokkuvõttes tähendas see 3-minutilist isikliku rekordi parandust ja arvestades just põetud külmetust võib loota, et see ei olnud veel minu maksimum.
Kuna see ei olnud aga esimene kord, kui enne sügisjooksu haigeks jään, siis kas see on pelgelt ebaõnn või teen ise midagi valesti? Varasemaid aastaid ma enam täpselt ei mäleta, aga käesolev on värskelt meeles ja küllap kusagil sai ikkagi üle pandud:
- Augustis jooksin rekordilised 200km-i
- Mõne nädala eest jäin rattatrennis lühikeses dressis mitmeks tunniks vihma kätte
- Töö- ja eraeluliste kohustuste tõttu nappis viimastel nädalatel unetunde
- Tõstsin maratonilie eelneval nädalal intensiivsete treeningute osakaalu
Igaüks ju teab, et treeningud kurnavad keha ja kui sellest korralikult välja puhata ei jõua, siis muutud haigustele vastuvõtlikuks. Võib-olla oleks piisanud vaid ühe trenni ära jätmisest ja oleksin püsinud terve, aga kuidagi magasin selle õige hetke maha. Tuleb tähelepanelikum olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar