Suve selgroog murdus märkamatult ja jõudiski kätte päev, mil tuli korraga mitmes kohas olla. Õnneks küll mitte päris sama-aegselt. Lihtsalt hommikul üks sprinditriatlon Rõuges ja õhtul poolmaraton Rakveres sinna otsa.
Kui hooaega planeerides tundus selline kalender igati jõukohane, siis viimaste nädalate treeningpausi arvestades polnud ma selles enam sugugi kindel. Kuna aga kummastki sarjast loobuda ka ei raatsinud, hakkasin otsast minema.
Kalipso selga ja 19-kraadine vesi ei hammustanud. Arvestades tõika, et pärast Tlna triatlonit polnud ma kordagi vette saanud, läks ujumine väga hästi. Kursil püsimisega oli küll kohati probleeme ja piisas vaid mõnest pimetõmbest, et nina metsapoole pöörduks, aga ajaline kaotus liidritele tuli väiksem, kui tavaliselt.
Rattaga oli lugu keerulisem.. Ühest küljest oli hea näha, et puhkuse pealt tulles jaksas süda lüüa ja pulsinumbrid tegid rekordeid, aga omajagu võimsust oli jalast nende paari nädalaga siiski välja voolanud ja tempo oli isegi minu kohta kasin- veidi üle 32km/h.
Jooksu üle aga kurta ei saa. Muidugi on raske, kui rada kujutab endast lihtsalt üht suurt mäge, mille külge tuleb korduvalt eri kandi pealt üles-alla nühkida, aga kui jalad jooksuliigutusega harjusid, siis suutsin end veenda, et naudin seda pingutust.
Tegelikult oli muidugi lihtsalt kiire, sest vaja oli lastejooksu stardiks Rakverre jõuda. Ja tasus pingutada, sest õigeaegselt starti jõudes oleks Karidal jooksmata jäänud, kuna lapsed lasti 10 mintsa enne õiget aega rajale.. Hiljem selgus, et tegu ei olnud sugugi korraldajate tahtliku hoolimatusega ja see oli lihtsalt tööõnnetus, et aegsasti positsioonidele saabunud lapsed ja nende vanemad pidasid stardipauguks juhuslikult lõhkenud õhupalli;)
Aga naised-lapsed magama pandud, oli aeg ise joonele asuda. Materjale saades olin muidugi kõrvust tõstetud, kui koos numbriga anti ka kleeps, mis lubas startida eliitgrupist, aga ega ma seal massis lõpuks ei saanudki aru kuidas ma sinna põllale pääsema oleks pidanud, nii et läksin teele kust aga sain.
Ja sain päris hästi. Esimene kilomeeter tuli küll veits slallitada nende etteritta trüginud 2-tunni meeste vahel, aga palju aega sinna kaduma ei läinud- mingi 35 sekundit vast. Rohkem tegi rõõmu, et tunne oli hea ja ei saanud nagu arugi, et jalg hommikust väsinud oleks vms.
Seda kerget minekut jätkus siiski vaid umbes 7 kilomeetriks.. Siis läks juba suht ebamugavaks ja iga pisiasi hakkas häirima- küll läks samm sassi, sest pimedas ei saanud ma aru kas tee peal on lohk või muhk, kepikõndjate tõttu tuli kohati joosta kraavis ja joogipunktidesse tekkinud järjekordade tõttu polnud enam võimalik end tankida.
Põhiraskus aga hakkas siiski viimasel seitsmel kilomeetril, sest keegi oli teise ringi auks tõusud kõrgemaks ehitanud.. Esimesest tiirust mäletasin vaid üht põksu, aga teisel ringil oli tõus tõusu otsas ja tempo muudkui langes. Enne jooksu olin naisele öelnud, et pooleteist tunniga ikka joostud saan, aga ühel hetkel selgus, et selles graafikus on väga keeruline püsida ja sisuliselt pidin end viimastel kilomeetritel täiesti tühjaks jooksma, et etteantud ajapiiri mahtuda. Varu jäi lõpuks siiski tervelt 1.8 sekundit :O
Kuna olin omast arust jube ettenägelikult vältinud vajadust pärast nii kurnavat päeva hakata keset ööd Tallinna tagasi sõitma, siis olime vaadanud endale Rakvere-lähedal ühe ööbimiskoha.. Õnnetuseks oli AqvaSpa juba mitu kuud enne Ööjooksu bronnitud ja selle asemel valituks osutunud motell osutus pisukeseks läbikukkumiseks. Võib-olla olen lihtsalt vanaks jäänud, aga füüsiliselt kurnatud keha jaoks ei olnud tõesti teab mis mõnu puhata voodis, mis vibreeris akna taga mängiva Taukari ja tema järel pulti asunud DJ valitud helivõngete saatel kolmeni välja..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar