Kodukandi katsumused

Puhkuse ajal oli üpris võigas seadistada äratus 7:30-ks, aga kui kibeled olümpiadistantsi eestikatele, siis pole parata.

Tegelikkuses oleks poole kaheksani põõnamine olnud muidugi puhas õnnistus, aga kuna olin oma hädise jala pärast veidi mures, siis kargasid silmaluugid juba viiest lahti ja päris kinni nad enam ei vajunudki.

Lõpuks end voodist välja ajades avastasin, et pudruhelbed on otsas.. Nälg oli aga suur ja nii ma siis improviseerisin ning üritasin kokkukraabitud müslipõhjasid pudruks keeta. Kuna aga röstitud helbed suuremad asjad janutajad ei ole, siis kulus potti pandud vedeliku aurustumiseks tohutu aeg ja seetõttu olin kodust lahkudes oma graafikust juba veerand tundi maas.

Õnneks oli võistluspaik kiviga visata ja pool unise peaga ümber supisaba infotelgi poole pressides hakkas tunduma, et olen omadega siiski kenasti mäel. Kui aga selgus, et kaasvõistlejatel on hommikusöögiga ikkagi hästi olnud ja järjekord lookleb hoopis stardimaterjalide kättesaamiseks, tuli minulgi rivi lõpus oma koht sisse võtta.

Sellist nalja pole mu silmad varem näinud, et 150 osavõtjaga spordiüritusel tuleb materjalide kättesaamiseks pool tundi sabas seista, aga kui lõpuks oma kleepsud, numbrid ja muu atribuutika vahetusalasse maha viskasin, oli mul jäänud alla 20 minutit, et kalipso kilomeetri kaugusele pargitud autost ära tuua.

Õnneks sain vaid mõned sajad meetrid plätudes sörkjooksu harjutada, kui ruuporist anti teada, et rohkearvulise osavõtjaskonna palvetele vastu tulles on start poole tunni võrra edasi lükatud. Hetkeks küll viirastus deja vu Viljandist, aga lõõskavasse päiksesse vahtides ununes see kohe- pigem oli mul nüüd piisavalt aega, et käia poes banaane ostmas ja nii sain end enne starti isegi korraks vette kastetud.

Algus oli hea ja ujumise ning esimesed 20 kilti sadulas pidas jalg kenasti vastu. Teistkordselt lehvitava Russalka juurest pagedes hakkas aga midagi seal parema hüppeliigese kohal ikkagi haiget tegema. Võtsin mikrogrammi tempot alla ja kannatas sõita, aga vahetusalas jalga maha pannes lõi sihverplaadile kohe punaselt vilkuma kirja: "Seisa, aga ära liiguta!".

Aktiveerinud AdBlocki selle tüütu pinina vaigistamiseks, liipasin kuidagi oma asjadeni ja tõmbasin jooksutossud jalga. Kuna aga oma trumpalal olin ilmselgelt teistel jalus, siis ütles mõistuse hääl pärast mõnesajameetrist komberdamist, et pole mõtet vigastuse süvenemisega riskida ja targem on katkestada.

Aga veel enne kui vabahoo ramm käigu väljavõtmisest raugeda jõudis sosistas kurjam vasakult õlalt, et vigastus tekkis ja süvenes ju rattasõidul- proovi kilt või paar ikkagi sörkida, äkki läheb paremaks..

Ja ära Sa märgi- kui jalg jooksuliigutusega harjus, siis valu taandus ja sain vaikselt tempot juurde kruvida. Üldiselt pärast 5 kilomeetrit ma enam mingit valu ei tundnud ja kui poleks sokkide mahaunustamisest tingutud ville talla alla tekkinud, võinuks teine ring täiesti murevaba olla.

Kuigi lõpuks tuli jooksuaega 40:42 ja nii kiiresti pole ma triatloni sees 10 kilti ka terve jalaga läbinud, siis ilmselgelt on sel mõõgal ka teine tera. Sellised eneseületused pakuvad küll magusaid emotsioone ja nende pärast ma elu armastangi, aga päris katki ei tasu end siiski teha, nii et eks tulevik annab arutust, kui mõistlik see ponnistus tegelikult oli. Mõnda aega lasen  nüüd kindlasti jalal puhata ja siis proovin teda jälle vaikselt ujumise ning sörgiga otsast dresseerima hakata ;)