Kaputt

Pärast Tõrva triatlonit oli tunne üldiselt hea ja lõdvestuseks tegin esmaspäeval 2h rahulikku ratast ja teisipäeval tunnikese ujumist.

Edasi oli mõte end maratonikonditsiooni viia ja keskenduda jooksutreeningutele. Kui kolmapäeval 15-kilomeetrisel sörgil oli kõik veel hästi, siis reedesel 21-kildisel otsal käitus pulss kuidagi veidralt ja ennast läbi kombates avastasin, et üks lümfisõlm on veits hell.

Esialgu ei osanud sellest veel midagi arvata, aga kui kui öösel kõrv valutama hakkas, lagunes äkitsi kõik koost. Järgmisel päeval oli juba ka kurk kähe ja valuaisting kiirgas ka tarkusehammastesse. Pühapäeval tõusis palavik ja esmaspäeval seadsin sammud arsti juurde.

Selleks ajaks olid ülespaistetanud lümfid moodustanud juba mitu topeltlõuga ja nägin päris kosmos välja. Arst kirjutas kohe antibiotsid välja, aga kuna põletikunäitaja veres oli täiesti normis, siis soovitas oodata, sest tegemist võib olla ka mingi viirusliku variandiga ja sel juhul ab ei aita.

Kuna palavik tuli päev päevalt 0.2 kraadi alla, siis jäid tabletikud võtmata, aga päris tervenemist ei paista kusagilt. Külastasin vahepeal ka hambaarsti ja sain teada, et kikudega on kõik hästi. Ometigi on igemed kogu ulatuses põletikulsed ja see takistab tõsiselt söömist. Eelmisel nädalal kaotasin nelja päevaga näiteks kolm kilo. Täna on juba kolmapäev ja mu igemed on endiselt nii tundlikud, et piisab hambaharja näitamisest, kui nad juba veritsevad.

Ma ise arvan, et mulle sai saatuslikuks kolmapäevasele jooksutrennile järgnenud piknik mere rannas. Olin sinna minnes mütsi maha unustanud ja olemine oli päris tuuline. Kuna järjestikused võistlused olid aeroobsete trennide tasakaalu paigast ära löönud, siis küllap oli keha kurnatud ja polnudki palju vaja, et ta murduks. Nüüd siis nuputan, et mis pagana valemiga see maraton nii läbida, et ma ennast päris katki ei teeks. Hetkel mõningaid paranemismärke nagu on ja ei tahaks väga kergekäeliselt seda 25 aastast projekti juba seitsmendal korral katkestada ;)