Tiheda treeningkavata nädalaid kogunes tänu põdurale reielihasele sel sügisel plaanitust kaks korda rohkem, aga mis siin ikka põdeda- üle võlli läinud võistlushooajast kurnatud keha vist oskas sellest isegi veidi rõõmu tunda.
Ja mina tundsin head meelt vananemise üle, sest mida soliidsem iga, seda vähem korvpallis rabeldakse ja ennast ning teisi ohtu seatakse. Just sellisele järeldusele olin ma jõudnud 5 minutit enne kossutrenni lõppu, kui end üht süütut söödupalli vastu võtma sättisin.
Järgmisel hetkel aga tundsin kuidas midagi kiiret ja rasket rindkerele koputas ning avamiskutset ootamata kohe sisse astuda püüdis. Õnneks roided külalist päris kopsu ei lubanud, aga vähenenud ruumalaga kambrisse enam värsket õhku peale ei voolanud ja pilt hakkas virvendama ning oligi mäng selleks korraks mängitud.
Nüüd on kolm nädalat möödas- luud tunduvad terved, sinikaid ei ole, aga iga hingetõmme pakub teravaid elamusi, lebotamine on valus ja joosta pole võimalik. Rattaga olen küll juba paar korda kerimas käinud, aga kuna talvel tekib aeg-ajalt vajadus kasutada küljelihaseid libisemise tasakaalustamiseks, siis ega selles tegevsues midagi nautimisväärset ei ole.
Mõistan, et tegu oli õnnetu juhusega, aga kuna roided jaanuaris veel niikuinii palli patsutada ei luba, siis sai tehtud raske otsus vähemalt kevadsessioon kossus vahele jätta. Muidugi on kahju, sest antud pundiga on ei tea kui palju aastaid koos käidud ja individuaalalade vahele oli selline kollektiivne tegevus igati mõnus, aga no ma ei saa riskida sellega, et enne suvist poolpikka Otepääl veel mõne kuu käsi põsakil unistava pilguga aknast välja vahin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar