Kuidas sportides terveks jääda?

Vaadates lõppevat aastat, ei tohiks ma sel teemal tegelikult midagi arvata- võistlushooaeg on ammu läbi, aga tuleviku tarbeks põhja ladumise asemel ravin mina juba mitmendat kuud erinevaid põletikukoldeid. Mis siis ikkagi valesti läks?

Põgus rahvaküsitlus ütles, et põhjus on liigses sportimises. Kõik need vigastused ja muud hädad, mis mind pidevalt saadavad, pidavat veenvalt tõestama, et sport on ebatervislik. Sobrasin siis veits mälus ja lugesin vanu blogipostitusi ning sain tõesti päris pika nimekirja oma vigastustest:

• 2008: Rammisin kardiga rehvivalli ja roided ei lasknud mul mitu kuud rooli kuju unustada.
• 2009: Jalgpallis koksu saanud põlv paistetas mitmeks kuuks üles.
• 2010: Vigastuse ennetamisest soetatud tallatoed põhjustasid mõlema sääre luuümbruse põletiku.
• 2010: Nikastasin võrkpallis selga
• 2011: Õlalt tuge otsinud poole suurem korvpallur koolutas mu rangluud
• 2011: Meeleoluka seltskonnamängu tulemusel vigastasin reielihast
• 2013: Pikas trennis lagunenud rattasuss põhjustas ülekoormatud teises jalas kõõlusepõletiku
• 2013: Paaril korral rattaga uperpallitades vigastasin rangluud ja roideid
• 2014: Õppetund lumelauga lõppes punnitava randme tõttu traumapunktis
• 2015: Uued tossud panid achilleuse valutama

Kui nüüd vaadata seda loetelu, siis suur osa neist on lihtsalt õnnetud juhused. Positiivse poole pealt saan aga öelda, et enamik mu traumadest on suht kiiresti paranenud ja mingeid tuntavaid tagajärgi pole neist isegi vihmaste ilmadega jäänud. Ainsaks erandiks on 2011 saadud reiehäda, mis vahelduva eduga mind tänaseni vaevab, aga pralle käigus saadud vigastuse seost sportimisega on üpris keeruline näha.

Muus osas on aga elu täna märksa parem, kui minu 10 aastat nooremal versioonil:

• Varem valutas mul selg mitmeid kordi aastas, nüüd on viimasest korrast nii palju möödas, et ma ei mäletagi seda enam. 
• 25-lt olin mõnekuuliste vahedega migreeniga kummuli. Viimasel kolmel aastal on seda probleemi esinenud vaid korra.
• Mingis vanuses hakkas vererõhk vaikselt tõusma- nüüd on ta jälle tagasi 120+ juures.
• Kui nooremana end liigutada üritasin, hakkasid põlved isegi pehmel maastikul joostes valutama ja perearst soovitas tegeleda millegi muuga, sest see ala lihtsalt ei sobivat kokku minu jalgade ehitusega. Tänaseks olen aga kõige kiuste läbinud 9 maratoni asfaldil ja põlvedega pole mingeid märkimisväärseid probleeme.

Regulaarse ja mõtestatud liigutamisega kaasneb paratamatult ka sportliku võimekuse tõus, aga minu jaoks on olulisem ikkagi see, et enesetunne on läinud paremaks- mul ei ole oma kehas enam ebamugav ja ka meeleolu on konstantselt ülevam.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on aga tervis viimastel kuudel- esmalt kõhutõbi ja seejärel kõrvapõletik, mis lõi edasi igemetesse ning kuigi tänaseks on kõik sümptomid kadunud, siis väsimus ja jõuetus istuvad ikka veel sees.

Veidi numbritesse süübinuna arvan end teadvat ka hädade põhjuseid- nimelt näitab treeningpäevik, et olen sel aastal jooksnud paarsada ja rattaga sõitnud ca 2200 kilomeetrit vähem, kui mullu. Mitte, et 270 liikumistunnist kontoriinimesele ei piisaks, aga kuna kahanenud treeningmahtude juures võistluste arv kasvas ja nad muutusid oma iseloomult äkilisemateks, siis kokkuvõttes intensiivse koormuse osakaal suurenes.

Ühesõnaga tegin Pulleritsu- ajanappusel rõhusin arendavatele treeningutele ja parandasingi seeläbi tulemusi. Õnneks kümne kildi rekordi nimel päris ahhilkaopile minema ei pidanud, aga kuna maksimumilähedane pingutamine kulutab organismi reserve, siis lõpuks said varud ikkagi otsa ja jäin lihtsalt haigeks.

Ma olen sesosas muidugi ka eriline hellik- täitsamehed võivad ka poole ajast intensiivseid trenne teha ja midagi ei juhtu, aga võime koormuseid taluda eristabki tipuvõimelisi inimesi tavalistest.  Enda puhul näen, et kui pingutuste osakaal juba üle viie prossa läheb, siis hakkavad liigesed tunda andma ja muutun haigustele vägagi vastuvõtlikuks.

Eks isiklike eripärasustega lihtsalt tuleb õppida arvestama, aga rusikareegel ütleb, et hoides anaeroobsete treeningute osakaalu alla 10%, on keeruline endale liiga teha. Sel aastal läksin sellest piirist üle ja sain kõrvetada. Aga hoolimata mõningatest tagasilöökidest, kaaluvad liigutamisega kaasnevad hüved ikkagi kõik muu üles- vähemalt minu jaoks ;)