Vara veel hõisata, aga pärast kõrvaseenest vabanemist sain mõned nädalad juba päris korralikult liigutada ja ka enesetunne on hoopis teine- märksa kergem on olla ja ka tuju on kohe hoopis parem.
Tundub, et varasemate aastate töö tulemusel olen üldise põhja juba sedapalju heaks saanud, et ka pärast mõningaid tagasilööke uuesti treenima hakates kannatab keha üsna pikal tiksuda ilma, et tekiks ebamugavustunne. Aga ikkagi olin meeldivalt üllatunud, et pärast 280 kildist rattasõitu Tallinnast Krootusele, ei saanud järgmisel päeval väga arugi, et midagi tehtud on.
Sellise seisu pealt oli hea edasi minna ja pidades silmas Otepää triatlonit, lisasin üle pika aja treeningplaanidesse ka jooksmise. Kokku jõudsin kahe nädalaga läbida rattaga 700 kilti, joosta 65 kilomeetrit ja korra käia ka ujumas ning oligi aeg minna Elva rattamaratonile.
Sellise mahu pealt tulles oli keha aga suht tuim ja kiiretel alguslõikudel oli suure grupi sabas püsimisega ikka tõsiseid raskusi ning läinud nad olidki. Kolmveerandtunnise sõidu järel hakkas keha aga normaalselt tööle, tunne oli päris mõnus ja jaksasin mõne eespool liikuja isegi kinni püüda. Lõbu kestis kuni jõudsin järele sellisele 10+ grupile ja eest ma neil enam minema ei saanudki ning nii tuligi viimased 15 kilti üheskoos loksuda.
Njääh, ei ole selline grupisõit kruusateel ikka minu teema, aga vähemalt sain päris korraliku trenni enne järgmise nädala triatlonit. Nüüd veel mõned intensiivsed jooksu ja rattatrennid otsa, paar päeva puhkamiseks ning eks siis näis, mismoodi see poolpikk seal Pühajärvel tehtud saab ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar