Juhtus aga nii, et üks tiimikaaslane teatas paar päeva enne avastarti, et ta esimesel kolmel etapil osaleda ei saa ja et raha päris tuulde ei läheks, siis vormistasingi end tema asemele. Kiirelt õnnestus ka paarikümne kildi kaugusele öömaja sebida ja nii täitiski aprilli viimase nädalavahetuse perekondlik väljasõit Ida-Virumaale.
Soojendusel sain aga aru, et nädala alguses lõppenud laager istub veel kindlalt kontides ja jalad on täiesti sodid. Noja polnudki siis imestada, kui stardipaugu kõlades hakkas rahvas paremalt ja vasakult mööda lendama.
Hoolimata sellest, et püüdsin end teadlikult tagasi hoida ja viimast välja ei pannud, siis sõit polnud veel 25 minutit vanagi, kui mul hakkas vasak säär juba krampi kiskuma. No püha püss- miks ma nende mineraaltablettide peale raha kulutan, kui neist üldse kasu pole?
Võtsin siis hoogu veelgi maha ja tiksusin pulsiga 145-150 kandis. Vahefinishiks olin langenud võistlejaterivi viimasesse kolmandikku, aga kusagil 1.5h peal hakkas keha nagu paremini tööle ja sain natuke juurde vajutada. Krambioht küll püsis ja nagu piiraja oleks peal olnud, sest niikui pulss üle 150 läks, jõud rauges, aga vähemalt hakkas inimesi vaikselt selg ees vastu tulema.
Päris nii suurt tõusu, kui eelmisel aastal, ei õnnestunud korrata ja jäin oma mullusele tulemusele mõne kohaga alla, aga kui helgemat poolt vaadata, siis võitjale sain aastaga 5 mintsa lähemale. Ja kuna eelmisel aastal jäin pärast seda sõitu kuuks ajaks haigeks, siis seekord püüan paremini ja loota võib, et ainuüksi puhkuse pealt peaks nüüd lähinädalatel vorm paremaks minema.
Graaf: Ainult Jan libises stabiilselt eest- raja lõpuosas vahe teiste Kulguritega aga
stabiliseerus või hakkas isegi vähenema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar