Mitte et ma logistika või olmetegemiste pärast muretsenud oleks- pigem oli küsimus selles, kuidas kaheksakesi grupitrenne teeme, kui oma tasemelt erinevad juhtume olema? Või noh, olgem ausad- kuidas ma oma hädise 100-verstase kilometraazi pealt tulles talvläbi zwiftijatega sammu jaksan pidada?
Elu aga loksutas kõik paika- trenne sai teha ka paarikaupa või üksi. Minu puhul taandus kõik hoopis sellele kuidas mul õnnestub oma töökohustused enne minekut laiali jaotada..
Ja tuleb tõdeda, et ega hästi ei õnnestunudki.. Esmaspäeval alustasin tööpäeva juba öösel neljast ja panin järgmisel ööl kaheni välja. Teisipäev algas viiest- jätkus veel ka terve õhtuse lennu ja mõned tunnid ööst otsagi. Kolmapäeval oli aga seis ikka selline, et esimene trenn jäi mul vahele.
Neljapäevaks olin aga kõige kriitilisemate asjadega enamvähem mäel ja laager võis alata. Ainus häda, et olin kolme viimase ööpäeva jooksul kokku maganud vaid 10h- pea valutas ja mingit mõnu sellises seisus treenimine ei valmistanud.
Uni
Nagu juba pajatada jõudsin, siis esimene treening algas jubeda unevõla pealt ja kujutas endast vaid tuima kannatamist. Raskusi valmistas grupis püsimine ja 12 kilti väldanud tõusu otsa jõudsin ühena viimastest.
Magamine tegi aga imet. 10 tundi und ja järgmiseks päevaks olin kui ümbersündinud. Sisuliselt terve 5-tunnise trenni pedaalisin naeratus näol ja tõusude otsa polnud mingit probleemi rühkida meie pundi kiirematega koos.
Väike numbrimaterjal ka siia otsa. Alustasin nimelt igat hommikut 20-minutilise sörgiga (pulss 120 ümber) ja sõltumata eelmise päeva treeningute raskusest, paranes kilomeetri aeg iga päevaga mõne sekundi võrra. Teise tsükli lõpus läks meil aga öine istumine pikaks- sain seetõttu magada vaid 4h ja sellest piisas, et jooksukiirusest kaoks 15 sekundit. Ei mingit alkoholi ega haigust- lihtsalt üks magamata öö ja kukkusin tagasi tasemele, kus olin laagri alguses. Ja ka ülejärgmisel päeval polnud ma veel tagasi vahepeal saavutatud levelil.
Treeningud.
Treening on teadupärast pingutamine ja sellest taastumine. Alustan viimasest- puhkepäevi oli planeeritud 3. Ülejäänud päevad sisustasime aga rattasõiduga- tsüklite pikkused 3+3+2+2 päeva. Esimesed treeningud tegime lühemad ja mida aeg edasi seda enam kasvas pikkus ning suurenes intensiivsus.
Kui esimene päev välja arvata, siis nõrku hetki ei olnud. Kuna eesmärk oli laduda põhja, siis hoidsin end reeglina teiste tuulde ja ise ei paugutanud, aga tõuse üritasin sõita kellegi kiirema tempos ja mahajäämust ei pidanud kordagi tunnistama ;)
Arengu mõttes tundub, et see mudel toimis. Kui esimese päeva 600-meetrise kõrgusevahega tõusu sõitsin tunni ja surin, siis viimasel päeval 1200 kõrgusele ronides tundsin kõik see poolteist tundi ennast suhteliselt mugavalt. Pulss oli mõlemal juhul sama, aga võimsust oli kahe nädalaga 18% juurde tulnud.
Kokkuvõte
Olen ka siin Eestis üritanud kevadel puhkuse võtta ja ratast sõita, aga no lõunalaagrit ei asenda see ikka kuidagi. Üks probleem kodukamaral on suutmatus vabaneda argikohustustest, aga lõpuks pole siin ju lihtsalt mägesid.
Eestis uhad 3h sõita ja tõusumeetreid koguneb heal juhul paarsada. Hispaanias aga oli neid iga trenni 1500 - 2000 ja nii polnud eriline vaev saada kokku selliseid numbreid:
- Treeningaeg: 48h
- Distants: 1055km
- Tõusumeetreid: 15 500m
- Keskmine pulss: 122
- Saavutused: 1 KOM (elu esimene ja võimalik, et ka viimane teadlikult luuratud ning vormistatud segmendirekord)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar