Kõik algas sellest, kui suvist Ironmani silmas pidades tuli mõte tellida maanteekale hiinast mingid odavad karbonjooksud, et enne, kui läheb uute rataste soetamiseks, saaksin reaalse tunnetuse, et kas ja kuidas kergem pöörlev kehand edenemisele kaasa aitab.
Juhtus aga nii, et otsingute käigus eesmärk hägustus ja kui märkasin Velo plussis tuntud tootja maastikuratta võistlusjookse 60% allahindlusega mõtlesin, et kergemaid jookse võin ka ju baigi peal katsetada. Saidki nad siis soetatud ja kuna tegemist tubeless-ready jooksudega, siis lasin sinna peale kohe ka vastavad rehvid paigaldada- sisekummi kaal nagu niuhti kokku hoitud.
Kogu komplekti kaaluvahe vanade jooksudega on küll käega katsutav, aga iroonia seisneb selles, et mu maastikuratas sai just 10-aastaseks ja tegemist on 26" isendiga, mille raam on nii raske, et isegi sõbrad pole nõus teda seljavigastuse hirmus auto katusele tõstma.
Ühesõnaga, sellises mõõdus rattaid põhimõtteliselt enam ei toodeta ja seega pole mul neid imetabaseid jookse uue ratta soetamisel võimalik kasutada. Seega läheb see kulutus õigepea kas korstnasse või ma siis ei osta uut ratast ning teen hoopis sedapalju trenni, et suudan ka selle lastemõõdus rattaga võistlustel 29-tollistele vastu saada ;)
Jooksud käes, tuli nad ka alla panna, aga vana ratast eemaldades avastasin, et tagumised piduriklotsid on metallini kulunud. Taas tuli mööda poode kolistada, aga kui sobivad klotsid paika said selgus, et ratas ei taha enam pöörelda. Nimelt omavad uute jooksude pidurikettad kaalu kokkuhoiu mõttes plastikdetaile, mis aga ei mahu piduriklotsidest väljaulatuvatest tiladest kuidagi mööda..
Kratsisime isaga küll veidi aega kukalt, aga kui ei saa nõuga, saab jõuga ning saagisime segavad tilad lihtsalt maha. Ratas hakkas küll ringi käima, aga järgiseks oli pidurilink lakanud töötamast. Lähemal uurimisel selgus, et mu rattal on õlipidurid ja tõenäoliselt oli osa õlist lihtsalt süsteemist välja voolanud..
Paides rattapoodidega üldse kitsas ja laupäeval oli see ainuski kinni.. Sobiva dot-õli leidsime ehituspoest ja isa põhjatutest tööriistakappidest kaevasime välja paar süstalt, millega saime vajaliku koguse õli kuidagi süsteemi pressitud.
Põhimõtteliselt läks rattaputitamisele terve päev, aga stardis ma pühapäeval olin. Keha oli küll veidi väsinud, sest olin alles reedel teinud 3-tunnise trenni sees ka FTP-testi (kokku pool tundi max pingutust), aga üldiselt oli tunne hea- hoopis teine tera, kui nädala eest Alutagusel.
Minek oli isegi nii hea, et esimesed veerand tundi püsisin Jani sabas. Siis jäin kuskil metsavahel ummikusse ja edasi tiksusin omas tempos. Üldiselt oli kõik hästi kuni raudteelõiguni- seal pidin pikalt üksi kangutama, aga kui lõpuks kiiremad mööda läksin ja nende sabas üritasin püsida, siis jõud rauges.
Sportlased vist nimetavad seda haamriks. Ratas oli justkui maa külge liimitud ja kohe kuidagi ei tahtnud edasi veereda. Õnneks oli lõpuni vaid 3 kilti ja tahtejõuga kannatasin selle ära, mingi imeläbi sain ka Pika tänava tõusust üles ning oligi päästev finish. Uhh, vist mu elu kõige vaevalisem rattasõidu lõpp ja seda vanemate silme all :)
Aga kokkuvõttes üldse ei kurda. Esiteks sain elu parima koha- 132. Senine parim sai ületatud 50 pügalaga ja alutagusega võrreldes oli parandus veelgi suurem. Ainus mure, et ma nüüd ei tea palju sellest arengust läks uute jooksude ja palju minu paranenud vormi arvele ;)
Kõige rohkem aga tegi mulle headmeelt see, et terve sõidu ei olnud mul krambipoegagi. Eelmisel etapil sai naljaga pooleks kirutud mineraalidele tehtud kulutusi, aga seekord tuleb tõdeda, et raha on ikkagi õigesse kohta läinud. Väga mõnus, kui isegi siis, kui enam ei jaksa, saab pingutust edasi nautida, sest krambid ei kollita. Ülikaif!
Graaf: Nii heal positsioonil ma isegi klubisiseselt tavaliselt
ei ole- said vist mägedejooksud ostetud ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar