Olin küll alles reedel teinud 90-kildise rattatiiru, aga kui maal olles korraldatakse maja kõrval tasuta triatlonivõistlus, siis ei saanud kiusatusele vastu panna ja otsustasin osaleda.
Ujumist oli vaid 300 meetrit ja kuna talvel olin enda kohta kogunud meeletu kilometraazi, siis mõtlesin selle kohe ikka täishooga läbi panna. Juhtus aga nii, et jõudes napi 50 meetri kaugusel asunud esimese poi juurde oli hing kinni ja panemise asemel tuli vaadata, et ära ei upuks.
Aru ma ei saanud, mis toimub, aga meeletult õhku ahmides suutsin kuidagi selle ujumistrassi siiski läbida ja rattale hüpates tundus, et kokkuvõttes oli see ikkagi hea otsus, et kalipso äravõtmisele seekord aega kulutada ei tulnud.
Kuna tuulessõit oli lubatud, siis pressisin pea lenksu all eesliikunud grupile järele lootuses veidi priiküüti saada, aga sabale astudes selgus, et isegi minusuguse nõrga ratturi jaoks oli see tempo liigrahulik ning arvestada tasub seekord siiski vaid ise-endaga.
Ja nii ma siis selle 8-kildise rattaringi omas tempos läbisingi. Päike oli välja tulnud ja kuna möödumised andsid mõnusa tunde, siis olin vahetusalasse naastes heas tujus ning tuhisesin jooksurajale. Eeldatust küll palju vaevalisemalt, aga kuidagi said ka need 2000 jooksumeetrit tehtud ja hooaja esimene triatlonilinnuke oligi kirjas.
Ja mis peamine- olen jälle kogemuse võrra rikkam. Sain nimelt järgmisel päeval samas järves hommikusuplust tehes aimu, mis minuga ujumisetapil oli juhtunud. Selgus, et ka täiesti rahulikes tingimustes on mul jahedas vees mõnda aega ebamugav hingata.
Õnneks see häda möödub, kui keha saab natuke aega ümbritseva keskkonna temperatuurimuutusega harjuda, nii eks ma siis nüüd edaspidi tean, et minu jaoks on väga oluline enne starti ka vees korralik "soojendus" teha;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar