Pärast Raplat ühe intensiivsema rattatrenni olin teinud, aga üldiselt oli tegu puhkenädalaga ja nii polnudki väga imestada, et reedesel lahtijooksul tundusid jalad päris heas korras olevat. Ma küll maratoni ja poolpika triatloni sees olen ka varem 21-kilidseid otsi teinud, aga kuna nüüd linnajooksude raames tekkis Narvas esmakordselt võimalus seda distantsi ka puhanuna läbida, siis isiklik rekord tundus vaid vormistamise küsimusena.
Hotellitoa aknale koputav vihm küll üritas hommikul mu entusiasmi jahutada, aga ma ei lasknud end eksitada ja juba ma otsisingi registreerimistelki ümbritseva lombi kõige kitsamat kohta, et stardimaterjalideni pääseda. Pingsalt maha vahtides ei pannud ma muidugi tähele, et lühimat hüpet nõudva paiga kohal rippus mingi silt ja nii ma talle oma laubaga tugevuskontrolli tegingi. Pidas teine vastu ja nii otsustasid minu taga samuti hüppevalmis olnud inimesed mõnd muud sisenemiskohta proovida.
Kallava vihma eest autosse riideid vahetama pugedes olin päris hädas, sest ei teadnud, mida selga panna. Mitte et ma vajanuksin toon tooniga sobivat outfiti, aga kuigi olen läbi seitsme suve osalenud ca 100 rahvaspordiüritusel, siis vihma on stardis sadanud vaid 2-3 korral, nii et mul puudus teadmine, kui palju katet mu keha sellise märja ja külmaga vajab.
Nii palju ma eelmise aasta rattalaagrist mäletasin, et jahedas mu lihased ei tööta ja seepärast otsustasin panna pigem rohkem, kui vähem. Aga avastades, et soojale pesule lisaks selga aetud kilesesse suusadressikasse pole mõistlik haaknõelaga auke torgata, siis numbri kinnitamsie eesmärgil sinna otsa tõmmatud T-Särk tundus siiski imelik.. Aga polnud parata- kell oli palju ja tuli minna sooja tegema.
Viimasel hetkel stardikoridori jõudes sain muidugi aru, et see dressikas on liiast, aga kuna kaasa juhtus lastega stardi hetkel tiba kaugemal olema, siis nii ma oma kolme kihiga teele läksingi. Ütleme nii, et täitsa-meeste valitud lühikesed oleks minu jaoks teistpidi äärmus olnud, aga selle suusajope luku pidin küll juba pärast esimest paari kilomeetrit lahti tegema.
Muus osas oli jooks nagu jooks ikka. Esimesed kilomeetrid võtsin rahulikult ja kuna pulss püsis alla 155 löögi, siis kujutasin ette, et sellise tempoga jaksaks ka maratoni läbida (optimist!). Plaan oli distantsi teisel poolel juurde panna, aga asudes 10km-l vastutuulelõigul üksi 50 meetri kaugusel olevat punti jälitama, panin vist veits üle.
Umbes 3km-ga jõudsin neile küll saba peale ja panin osadest möödagi, aga see oli ka kõik ning viimane raja kolmandik oli minu jaoks lihsalt üks tuim kannatamine. Lisaks olin autos riietudes teinud algajaliku vea ja jätnud vasakule jalavarjule topeltsõlme tegemata, nii et viimased 6 kilti tuli mul joosta lahtise tossu paelaga. Ma ei usu, et see edenemist mõjutas, aga eks ta emotsionaalselt ikkagi veidi emamugav oli- samas ma ei kujutanud ka ette kuidas ma oma veest tilkuvate näppudega ja üleüldiselt kangeks jäänud kehaga oleks hakanud sõlme tegemiseks küürutama, nii et valikut nagu eriti polnud.
Eks omajagu aitas ka üritusele külgepandud silt Eest Meistrivõistlused Poolmaratonis, aga hoolimata kehvast ilmast läbisid selle 21 100 meetrise distantsi rohkem, kui 900 jooksusõpra. Tippspordi mõttes pole eestlastel jooksualadel küll suurt millegagi uhkeldada, aga kui meie tavainimeste tase on selline, et esimese 100 hulka mahtumiseks tuleb näidata keskmist kiirust 4min/km, siis pole meil ka põhjust oma kaasmaalasi laiskuses süüdistada ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar