Kuna puhkenädal sai läbi ja Tln-a triatlon ootas ees, siis tundus aeg sobilik mõne arendava treeningu jaoks.
Esmaspäeval tegin 6x100m ujumist ja kõik tundus hästi, aga teisipäevane jooksutrenn läks täiesti raisku, sest juba esimese 3-minutilise tsükli lõpus hakkas kõhus keerama.. Põhjust polnud muidugi vaja kaugelt otsida- ju siis paari tunni eest sissekeeratud 4-käigulise eine seedimisprotsess polnud veel korralikult lõpule jõudnud.
Teoorias ma muidugi tean, et kui keha jukerdab, siis pole mõtet arendavat trenni teha, aga praktikas lootsin, et kui probleemiks on vaid toit, siis vast läheb paremaks, kui pingutustsüklite vahelisel ajal eriti rahulikult sörkida.
Ütleme nii, et plaanitust veidi pikem taastumisaeg aitas küll vältida ropsimist, aga trenni eesmärgiks seatud korralikust pingutusest polnud juttugi. Plaan oli joosta lõike pulsiga 160+, aga kolmanda tüskli maksimumi ei saanud ma üle 144. HaLLoo!
Kuna kurkukerkinud pannkoogmaitse varjutas kõik mu muud tajud, siis tegelikult ei saanud ma ka vajalikku tagasisidet organismi muude nõrkuste kohta ja nii sättisin end kolmapäeval paha-aimamatult veel ka pikemale rattatiirule.
Päädis see siis sellega, et istun nüüd sirge jalaga diivanil ja mõistatan kas Tallinna triatlonini jäänud 2 päeva on piisavad, et achilkat vaevav põletikuhakatis taanduda jõuaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar