See närveldamine oleks võinud muidugi olemata olla, kui külamammid suutnuks oma hädadega pärast starti tegeleda, aga kui üks neist oma laia õlaga temaga sama-aegselt vetsulävele jõudnud noorsportlase lihtsalt kummuli lükkas sain aru, et maailmas on asju, mis ei kannata oodata.
Pärast korraldajate manitsevat loengut mul endal õnneks kellegagi jõudu katsuda ei tulnud ja jõudsin nibin-nabin ikkagi õigeks ajaks starti. Läbielatu tekitas aga õudukaid ja kujutledes, mis kõik võib juhtuda, kui vees mõne krunnikandja teele ette jään, kippus ideaaltrajektoor pidevalt käest kaduma.
Niimoodi sik-sakitades läbisin ettenähtust tõenäoliselt märksa pikema tee ja veest väljudes polnud positsioon just kiita. Lisaks tõlgendasin valesti vahetusala piiri- see ei olnud mitte seal, kus vaip lõppes ja korraldaja seisis, vaid vallamaja nurga taga.
Kohtuniku märguande peale sain oma veast aru ja ronisin ratta seljast kärmelt maha, aga et ka tõre pealtvaataja rahule jääks, pidin veidi maad tagasi jooksma. Kokkuvõttes oli see apsakas piisav, et minu rattavõimekusele vastav punt jõuaks püüdmatusse kaugusesse libiseda.
Nii ma seal siis üksi kangutasin. Mingil hetkel läks liider mööda, aga tema kiirus oli selline, et tuuldevõtt ei tulnud mul isegi mitte mõttesse. Tegelikult ei tundunud see võimalik ka tema jälitajate puhul, aga kui tõusu kerides neile juhuslikult uuesti saba peale sain selgus, et pulss langes 10 lööki ja kiirus kasvas, nii et hea õnne korral võib tuules sõit lubatud mõnikord ka tore olla;)
Kui liidrid maha jooksurajale pöörasid, siis sain pool ringi veel ühe tugeva jalaga härra taga priiküüti ja viimase ringi suurel tõusul suutsin juba ise vahetusalas käest libisenud grupile järele võtta. Kui muidu ei saanud arugi, et keha eelmise nädala katsumustest ja nädalasisestest trennidest kurnatud on, siis joosta oli seekord raske. Keha oli tuim ja jalad ei liikunud, nii et plaanipärane puhkekas kulub nüüd kindlasti marjaks ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar